Ilm ⟩ Kaks viimast juulit polnud suve soojemad kuud. Kas nii jääbki?

Pärast jahedat ja sajust juulit saab augustis taas rannailma nautida. Foto: Konstantin Sednev

Nagu kuu keskel arvatud, saigi juuli sajusevõitu ja veidi üle kraadi paljuaastasest (1991–2020) vilum, mis oleks aga veel 30 aastat tagasi (aastatega 1961–1990 võrreldes) kenasti keskmise välja andnud. August tõotab kujuneda soojemaks.

Nüüdseks on juuli jooksul vankumatult püsinud ja soojarekordeid löönud kõrgrõhuala Kesk-Euroopas asendunud mitmekesisema ilmamustriga.

Ilmamuutus tõi küll paljudes kohtades paduvihma, rahet ja tulvavett, aga nüüdseks on ka Vahemere ääres õhutemperatuur langenud alla 40 kraadi. Seevastu tõi kõrgrõhuala põhjaservas toimetanud läänetsüklonite „konveieri” katkemine Põhja-Euroopasse soojust juurde ja pikemalt kuiva ilma.

Jätkub teine suhteliselt ebaharilik suvi järjest. Kui möödunud aastal pälvis tähelepanu kuum august, mis jäi Tartu (nüüd Tõravere) enam kui poolteise sajandi pikkuses vaatlusreas alla vaid ühele aastale (1939), siis tänavune iseärasus oli juunist jahedam juuli.

Kui august on juulist soojem keskmiselt iga seitsme aasta järel, siis juuni alles iga üheksa aasta järel.

Veelgi enam, arvestades seniseid temperatuure ja prognoose kaheks nädalaks ette, on Tartus oodata augus­ti keskmiseks temperatuuriks ligemale 18 kraadi, mis on lähedane juunile ja kindlalt soojem, kui oli juuli.

Niisiis on tänavune suvi „kahe küüruga” ehk sooja juuni ja augusti vahele jääb jahe juuli.

Sellist suve tuleb oodata keskeltläbi 17 aastat, kusjuures seni viimane niisugune oli nii ammu kui 44 aastat tagasi ehk aastal 1979.

Miskipärast olid sedasorti algusest ja lõpust soojad suved sagedasemad enne 20. sajandi viimast veerandit.

Kevadest saati on kõneainet pakkunud nähtus nimega El Niño, mis seisneb selles, et aeg-ajalt tekivad muutused Vaikse ookeani merehoovustes, mistõttu Peruu ranniku lähedal soojeneb tavaliselt ekvatoriaalala kohta suhteliselt jahe ookeanivesi mõne kraadi võrra, tekitades seal tõusva õhuvoolu ja madalrõhuala.

Nimi El Niño (hispaania keeles „poisslaps”) tuleneb sellest, et tavaliselt on selle maksimumfaas jõulude paiku, mis kalasaagi vähenemise all kannatavatel Peruu kaluritel seostub miskipärast jõululapsega.

Hiljem on nähtuse vastasfaasi, jaheda vee ja kõrge õhurõhuga olukorda hakatud nimetama La Niñaks (tütarlaps).

Kuigi ilmastikunähtus El Niño on tänavu kujunemas ja selle mõjud on ilmselt globaalsed, on natuke meelevaldne kõiki Eesti ilma veidrusi sellega seostada.

Severe Weather Europe andmetel muudab El Niño Põhja-Ameerika talve tormisemaks, sajusemaks ja põhjapoolses osas soojemaks, sest lõunapoolsed õhumassid tungivad kaugemale põhja.

Euroopas suurema kauguse tõttu nii selgeid mõjusid ei ole, kuid täheldatud on rohkem kõrgrõhkkondi, vaiksemat ilma ja vähem sademeid.

Tänavuse El Niño kohta küll tõdetakse, et ookeanivesi on juba selle alguses pea kõikjal ebatavaliselt soe, mis võib tuua uusi ootamatusi.

Järgnevad aastad peavad näitama, kas meie suveilm muutubki koos soojenemisega ebakindlamaks või on tegemist kahe järjestikuse suve kokkusattumusega.