Kas mahasadanud vihmast piisab, et loomadel oleks talveks ninaesist?

Piimakari. Foto: Elmo Riig / Sakala

Jõgeval toimunud söödavarumise seminari järel kommenteeris Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja piimatoimkonna juht Pilleriin Puskar, et kõige rohkem kannatada on kuivuse tõttu saanud Ida- ja Lääne-Virumaa rohumaad, kus põud on kimbutanud juba kolm järjestikust aastat.

Maa Elu raadiosaatele antud kommentaaris sõnas ta, et koja üleskutse anda teada põllumajanduslikust maast, mis seisab kasutamata ja millelt saaks koguda sööta, sai rohkelt tagasisidet – juba kahe esimese päevaga leidus üle 100 pakkuja.

„Sellest on olnud päris palju abi just lihaveisekasvatajatele. Piimakarjakasvatajatel võib-olla ei olegi söödaga nii suuri probleemi kui väiksematel lihaveisekasvatajatel. Nende jaoks oli see platvorm väga hea,” sõnas ta.

Kuidas aga on sööda varumise plaanis lood teise niitega? „Teine niide tuleb suhteliselt tavapärase lähedane. Aga see ei kompenseeri esimese niite puudujääki ega kata esimene niite miinust, 40 protsenti. Praegu on küsimus, kuidas kolmandast ja neljandast niitest saada plussis saagikust, et aastavaru tuleks sada täis,” arutles ta.

Kaalutud on ka heina sissetootmist lihaveisekasvatajatele, leevendust pakub asjaolu, et mahekarjad saavad kasutada ka mittemahedatelt karjamaadelt kogutud sööta. „See on väga mõistev suhtumine ametnike poolt, võimaldab sööda ka ehk mahetootjatel kokku korjata,” sõnas ta. „Ootame ära juulikuu lõpu ja siis on pilt oluliselt selgem,” võttis ta kokku.

„Piirkonna rohumaad on suve teises osas saanud päris piisavalt vett. Ei taha rõõmust hõisata, küll aga öelda, et leevendust oleme saanud teise niite ja plaanidega kolmandasse niitesse minnes küll,” sõnas ka Jõgeva Põllumajandustootjate Liidu juht Raul Soodla.

Keeruliste ilmastikutingimuste tõttu pakuvad teraviljakasvatajad allakülvidega põlde ja väikese saagikusega põlde ka loomakasvatajatele siloks. Nii on näiteks mõnelgi põllul ristik juba kõrgem kui vili või teraviljadel on tekkinud sekundaarne võrsumine – osal teraviljal on pea juba koristuseks küps, teine täiesti roheline.

Soodla sõnul on aga viljakoristamise ja söödavarumise tehnika erinev. „Masin, mis korjab sisuliselt rohukõrre tasandilt põllult sisuliselt kõik ära, korjab sisse ka väiksemad kivid, mis teraviljakasvatajale suurt muret ei tee, aga silovarumistehnikaga teraviljapõllult silo tehes on juba probleeme olnud. See kõik ei käi nii lihtsalt,” sõnas ta.