Samal ajal tungis Kesk-Euroopasse tavatult soe, üle kümnekraadine õhk ja sulatas varakult maha sadanud lume. Uusaasta paiku jõudis soe õhuvool oma täie jõuga Läänemere ümbrusesse. Samal ajal püsis külm veel Põhja-Ameerika keskosas.
Kliima soojeneb aeglaselt, aga lähemate päevade, nädalate ja kuude vaates on Maa keskmine temperatuur enam-vähem sama. Ka põhja- ja lõunapoolkera vahel on soojusvahetus aeglane, sest suurem osa õhuringlusest toimub kummalgi poolkeral eraldi.
Talvel jahtub terve poolkera, sest päikesepaistet on vähe, aga õhuvoolud jaotavad külma ja soojemat ilma ebaühtlaselt ning ajas muutlikult. Kuna poolkerale langev päikesekiirgus on suhteliselt püsiv suurus, siis selleks, et ühes kohas saaks mõni päev olla hästi külm, peab kusagil mujal samas vöötmes suhteliselt soe olema ja vastupidi.
Kuidas täpsemalt nn Rossby lained parasvöötmes soojust ja sademeid jaotavad, sellest tegin juttu möödunud aasta jaanuari ilmajutus. Kliimauurijad on oletanud, et soojenevas kliimas võivad Rossby lained suuremaks ja aeglasemaks muutuda, mistõttu vaatamata keskmiselt soojematele talvedele võib järske kaugele lõunasse ulatuvaid külmalaineid isegi sagedamini ette tulla.
Nüüd on lainetuse uus faas käes. Hilissügisel laiutanud ja vahepeal taandunud Siberi kõrgrõhkkond saabub taas Põhja-Euroopasse, tuues meile lähipäevil tugevama pakase, kui seni sel talvel olnud. Samal ajal taandub Põhja-Ameerikas külm Kanadasse ja USA kesklääne osariikidesse ehk valitseb pigem pehmepoolne talveilm.
Mida võiks sellest talvest edasi oodata? Külma ja sula, kõrg- ja madalrõhkkondadega tembutanud september oli aastate 1991–2000 keskmisest umbes kraadi võrra külmem, mis aga olnuks 20. sajandil väga tavaline.