Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Lugejad soovitavad nippe mügridest lahtisaamiseks

Säärased augud murus viitavad, et seal tegutseb vesirott. FOTO: Sille Annuk/Tartu Postimees

Vastukajana paari nädala eest siin leheveerul jagatud murele aias laastamitööd tegevatest vesirottidest on meie lugejad jaganud nippe, mida tasub igal mügridega kõrvu elaval aiaomanikul järele proovida.

Minu naaber, kel sarnane maatükk ja kes oli varem samuti püsti hädas muru all käike uuristavate ja taimejuuri närivate vesirottidega, ütles, et temal kadus mure, kui oli soetanud robotmuruniiduki. See pidevalt murul tiire teev siristaja ei meeldi vesirottidele kohe kuidagi ja nad kolivad mujale.

Üks meie lehelugeja on samuti märganud, et sage muruniidukiga niitmine tekitab omamoodi piiritsooni, kus vesirottidel tegutseda ei meeldi ja nad hoiavad sealt eemale.

Oma 50aastases aiapidajapraktikas on too lehelugeja näinud, et vesirott suudab hävitada isegi pool sajandit vana õunapuu võrapiiril kasvavaid peeneid juuri. Veel on ta märganud, et erinevatest lõhnataimedest läheb mügri kõrvalt mööda. „Virtsa ja muu haisvaga peletades jookseb ta lihtsalt puhtale maale ning korraldab nii-öelda pagulasrünnaku naaberkrundile,” lisab ta.

Mürkidest soovitab meie lugeja kasutada ainult roosasid pehmeid padjakesi ja neid tasub panna sellisesse käiku, kus loom on sees. Selleks kühvelda 10 sentimeetri ulatuses augusuu juurest algav käik lahti. Kui ööpäeva jooksul sinna mullakorki ette ei aeta, pole käik kasutusel. Kui muld ees, eemalda see, pane 2–3 roosat mürgipatja ja kata augusuu kamara, kivi või muu säärasega, sest mügri ei talu käigus valgust.

Kersti Antsov tõdes, et vesirotid on tallegi tuttav teema. „Kass on neid mulle toonud, ära näidanud, kiituse vastu võtnud ja siis enam-vähem viimse jupini ära söönud. Kindlasti on tal hea liha, on ta ju taimetoitlane ning sööb kõike head ja paremat,” lisas ta.

„Minu teada on ta öise eluviisiga, inimene teda ei näe. Kassid, kes on öösel väljas, teavad kindlasti, kust neid leida.”

Antsovi kogemus on näidanud, et lõksud, püünised, mürgid ja muu säärane on tühi ajaraiskamine. „Kusagilt lugesin, et tema looduslikud vaenlased on öökullid, kes ju tegutsevad öösel. Kui mõni aasta tagasi kuulsin pargis öökullide huikamist, hakkasin jälgima vesirottide kahjustusi ja tõdesin, et neid on tõesti vähem. Minu tuttavad, kes elavad metsa serval, panid kakkude jaoks pesakastid üles, elanikud asusid kohe sisse ja aias pole vesirottidest märkigi,” jutustas naine. „Ka olen näinud, et rebased kraabivad auke murusse ja peenrasse, ehk saavad sealt kedagi kätte.”

Seevastu muttidesse suhtub Antsov austusega ning nende poolt peenestatud mulla hunnikud kogub kokku ja paneb lillepeenrasse. „Ka mu ema tegi nii,” tõdes ta. „See muld on maapinnale tõugatud sügavamalt ja seal ei tohiks olla palju umbrohuseemneid. Pealegi on mutt lihasööja, kes tegutseb samuti öösel ja mõne arvamuse kohaselt sööb ka ette­jäänud vesirotipoegi.”

Tagasi üles
Back