EKSPERIMENT: kuulutan vesirottidele sõja

Vesirott ehk mügri on taimtoiduline ja uuristab juuri, lillesibulaid või juurvilju jahtides muru alla käike. Foto: Elmo Riig/Sakala

Olen olnud väga kannatlik. Elan peaaegu viisteist aastat majas, mis ehitatud raadatud metsa asemele ja mõistan, et oleme ise tükkinud putukate ja loomakeste koju. Nii polegi ma seni kätt lõksude ja mürkide poole küünitanud, isegi igal sügisel majast pelgupaika otsivad hiired olen jätnud kassi hooleks ja mutimullahunnikud tavaliselt lihtsalt murule laiali tõmmanud. Oleme nii koos loodusega elatud saanud, aga nüüd mu kannatus katkes.

Lillesibulad ja põõsajuured löögi all

Maja tagant jookseb veerikas kraav, mille ääres meeldib pesitseda vesirottidel. Ma pole küll kunagi ühtegi neist näinud, kuid kraavi ligidal muru all jooksvad käigud ja kraavi kaldal kevadel õitsema hakkavad tulbid reedavad mügri olemasolu.

Kuigi väga armastan tulpe ja igal sügisel olen neid paar pakki mulda pistnud, siis kevadel on õitsejaid ikka napilt. Lepin sellega. Sel sügisel istutasin aia äärde kaks ammu igatsetud lõhnavat kuslapuud ja mõni aeg hiljem neid kontrollima minnes polnud pisikesed põõsad enam korralikult mullas ning mõlema alt avastasin mügri käigud. Paar sammu edasi vajus jalg ühte käiku, kolm sammu veel ja jälle muru all tühjus.

Nüüd suundusin kartusega oma selle sügise suurima varanduse – terve suvi erinevaid istikute müügikohti mööda otsitud, lõpuks leitud ja äsja istutatud õunapuu ‘Kikitriinu’ juurde. Loksutasin, tundub, et selle kallale pole veel jõutud, kuid meeter eemal tundis tald taas mügrikäigu ära.

Olen lasknud mügridel rahus elada ja vastutasuks on nad nüüd hõivamas aeda ning rikkumas mu kätetööd. Aitab!

Mürgist polnud abi

Esimese vihaga ostsin rotimürki, kindad kätte ja hakkasin murukamara alla käikudesse siniseid pakikesi peitma.