Nädala mõte: kuidas edasi?
21. jaanuar 2021, 00:00
Aasta 2021. algas mürinal, on koguni öeldud, et nii maailmas kui ka meie riigis tehti omamoodi restart ehk taaskäivitus. Viimane, kui arvutimaailmast paralleel tuua, võib aidata, aga võib ka selguda, et probleemid pole kuskile kadunud.
Uue koalitsiooni plaanid pole veel teada ega meie lehe trükkimineku ajaks ka see, kelle kätesse ja juhtimise alla läheb maaeluministeerium. Mulluste murede lahendamine on aga pooleli.
Möödunud aasta oli raske, seda ei peaks kordamagi, ja kriisi ajal kerkivad kitsaskohad eriti valusalt esile. Kuid mullu töö jaoks räägitud vestlustest on mulle jäänud meelde mitme põllumajandustootja öeldu: esimest korda peavad põllumehed tõestama hakkama, et neid tegelikult ikka on vaja; tahame riigilt lihtsalt teada, kas mahetootmist üldse on vaja; kurb on kuulda, et meie tööd polegi vaja, et pigem ostetaks sisse.
Esimest korda peavad põllumehed tõestama hakkama, et neid tegelikult ikka on vaja.
Just kriisiajal antud lehekommentaarides lootis nii mõnigi tootja, et nüüd saadakse aru, kui tähtis on riigi enesevarustamise võimekus. Kas see ka täide läks? Ei julge öelda.
Meil ringleb tutvusringkonnas ikka humoorikas lugu sellest, kuidas maale külla tulnud sugulased õhkavad kaunis aias kohvitades: „Mis maal viga elada! Toit tuleb oma aiast, maasikad saate oma peenrast. Piim omast käest võtta!”
Paraku ei olegi nii, et „tuleb”, „saate” ja „on võtta”. Kuigi armastame end ikka maaeluga heas suhtes olevaks rahvaks pidada, on arusaam sellest, kust tuleb meie toit ja kui palju tööd selleks tegema peab, paljudest kaugenenud. Kas ka otsustajatest?
Eelmises Maa Elus uurisime ettevõtjatelt, milliste ootustega nad uuele aastale vastu lähevad. Põllumajandusettevõtja ja 2016. aasta põllumees Lembit Paal võttis kenasti kokku, et süüdlaste otsimise asemel on tähtsam pidada dialoogi. „Millised probleemid meid ees ootavad, sõltub poliitilisest olukorrast, ilmast, turust ja koroonast, kuid ootame pigem õla alla panekut kui arrogantsi.”