Mida ootavad maal ettevõtlusega tegelevad inimesed uuelt aastalt?
14. jaanuar 2021, 00:00
Maa Elu uuris, mis on maaelu valdkondade kõige olulisemad teemad, millega eeloleval aastal tegeleda tuleks ja mida riigilt selleks puhuks oodatakse.
Kuldar Kuld, maheteraviljakasvataja, Mahetootjate Nõu- ja Jõukoja juhatuse liige:
Lühidalt öeldes ootame riigilt endiselt seisukohta, kas mahetootmist on praeguses mahus vaja või mitte. Euroopa Liidu algatatud rohepööre on mahetootmisest tegemas keskkonnateenust, mida mahepõllumehed peaksid avalikkusele pakkuma. Mahepõllumeestena tervitame rohepöörde ambitsioonikat eesmärki ja loodusest hoolimist.
Paraku on paaril viimasel aastal maheteravilja hinnad langenud tavavilja hindadega samale tasemele. Mahepinna kasvades kogu Euroopa Liidus pole näha hindade kasvu sellise tasemeni, mis tagaksid maheteraviljakasvatajatele majandusliku jätkusuutlikkuse.
Meie näeme ellujäämiseks lahendust minna üle tavatootmisele või riigi tuge, et kompenseerida mahe- ja tavatootmise vahe. Oleme edastanud Põllumajandusuuringute Keskusele ja Maaeluministeeriumile reaalsest elust pärit andmed, mis on vajalikud, et see vahe välja arvutada. Arvutuste tulemusel on hüvitatav summa umbes 300 eurot hektari kohta.
Kahjuks oleme seni saanud Maaeluministeeriumist vaid ebamääraseid vastuseid. 2020. aasta teraviljafoorumil ütles ministeeriumi ametnik välja seisukoha, et mahepõllumehed teevad oma tööd südamega ja jätkavad igal juhul.
See ei päde. Õhu ja armastusega arveid ei maksa. Oleme püüdnud anda selgitusi ja infot sektori reaalse olukorra kohta. Kas ja mil määral ministeerium nendega arvestab, selgub hiljem. Igal juhul oleme valmis koostööks maheteraviljasektori jätkusuutliku tuleviku kujundamisel.
Ando Eelmaa, MTÜ Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees:
Sel aastal ootame riigilt pingutamist, et leitaks raha erinevate piirangute õiglaseks kompenseerimiseks kõigile metsaomanikele. Praegu koheldakse metsaomanikke, kelle mets asub piiranguvööndis väljaspool Natura alasid, äärmiselt ebavõrdselt. Kui Natura alal võivad piiranguvööndi metsaomanikud piirangute eest hüvitist küsida, siis väljaspool Natura võrgustikku täpselt samasuguste piirangute eest hüvitist ei saa. Absurdne olukord.
Veel ootame, et lõpuks hakataks hindama looduskaitseliste piirangutega kaasnevat sotsiaalmajanduslikku mõju – kui palju jääb riigil ja omavalitsusel tulu saamata, milline on mõju töökohtadele jne.
Esimene positiivne samm selle suunas oli Alutaguse rahvuspargi uus kaitse-eeskiri, kus pandi kirja ka metsa majandamata jätmisest saamata jääva tulu suurus, mis kogu Alutaguse rahvuspargi territooriumi kohta on 2 459 456 eurot aastas. Räägitakse Alutaguse rahvuspargi märkimisväärsest laiendamisest, kuid kohalikud elanikud kardavad, et laiendamisplaanid jätavad nad kokkuvõttes tööta ja sunnivad maalt linna kolima. Kõiki selliseid mõjusid tuleks kaitsealade planeerimisel ette näha ja nende riskide maandamisega arvestada. Praegu seda veel ei tehta.
Peame Alutaguse rahvuspargi laiendamisel nagu kõikide muudegi piirangute kehtestamisel maaomanike õiglast kohtlemist Eesti ühiskonna küpsuse etaloniks. Looduskaitse ilma maaomanikke kaasamata ei ole kestlik. 30aastane vaba riik peab olema selleks valmis.
Elke Lillemets, Eesti Maasikakasvatajate Liidu juhatuse liige:
Maasikakasvatajate kõige suurem ootus on see, et tööjõud, mis on tulemas meile piiri tagant, saaks kontrollitult liikuda, ja kõik tingimused, kas siis karantiiniks või tervisenõuetele, seatakse piisavalt vara üles, et meil oleks võimalik nendega arvestada. Et inimesed saaks umbes kaks nädalat, kui on see karantiinitingimus vajalik, enne hooaega kohale tulla ja pärast ka turvaliselt koju minna. See olekski meie kõige suurem ootus, et me saaks oma töid ja tegemisi jätkata võimalikult tavapäraselt.
Maasikakasvatajad uurivad seda juba praegu ja oleme vastuseks saanud, et kõik on endine, aga kindlustunnet meil tegelikult praegu pole. Eelmine aasta näitas, et üllatusi võib tulla viimasel hetkel. Praegu on aega sellega tegeleda ja me sooviks kinnitust, et meil on võimalik oma hooajatöölisi turvaliselt siia ja pärast koju tagasi toimetada.
Novembris otsustas valitsus 2020. aasta riigieelarve muudatustega toetada põllumajandussektorit 12 miljoni euro suuruse kriisiabiga. Meile on öeldud, et tõenäoliselt on sealt midagi ka maasikakasvatajatele mõeldud, aga sellega kogu info ka piirdub.
Loodame, et toetust saavad need, kes on reaalselt kahju kannatanud. Praegu meil vastust pole, kui suur on see summa ja kas tekkinud kahju saab kriisiabiga ka hüvitatud. Sõnu “tõenäoliselt”, “arvatavasti” ja “võib-olla” on olnud, aga konkreetset vastust meil veel endiselt pole.
Aleksander Kilk, Eesti Mesinike Liidu juht
Soovime, et mesilased ja mesinikud jõuaksid hea tervise juures läbi talve kevadesse.
Mesinikud mõistagi soovivad koguda mesilaste abil hea meesaagi ja selle ka edukalt ära müüa.
Loodame, et Eesti elanikud õpivad senisest veelgi rohkem hindama ja kasutama oma toidulaual ning tervise tugevdamiseks väärtuslikku Eesti mett ja teisi mesindussaadusi.
Soovime, et ühiskond ja iga üksik inimene peaks üha tähtsamaks meie keskkonna võimalikult hea käekäigu kaitsmist ja toetamist. Samuti seda, et mõistetaks ja hinnataks vääriliselt mesilaste kui tolmeldajate olulist rolli keskkonna hea seisundi ja tasakaalu hoidjatena.
Viljar Veidenberg, Pajumäe talu peremees:
Sooviks, et sel aastal oleks jätkuvalt jaksu ja tervist oma piimatooteid teha ning et oleks veelgi rohkem neid inimesi, kellel on võimalik meie maitsvaid tooteid proovida.
Suuri muutusi ei oskagi ma praegu soovida, pigem tahaks senisest rohkem stabiilsust ja vähem muret viirushaigustega.
Veiko Pak, Kadarbiku Köögivili OÜ tegevdirektor:
Kõige suurem toetus ettevõtjale on see, kui luuakse tingimused, kus on võimalik ettevõtlusega tegeleda.
Muidugi on ekstreemseid olukordi, kus riigil on vaja sekkuda, aga ettevõtjana ei saa ma ju eeldada, et riik paneb piiri kinni, et Läti või Aafrika porgand ei tuleks Eesti turule.
Kõige suurem abi on see, kui lastakse rahulikult tööd teha ega tekitata ettevõtjale bürokraatiat juurde.
Mullu novembri algul pöördusid põllumajandussektori esindusorganisatsioonid Maaeluministeeriumi poole ettepanekuga algatada kodumaise puu- ja köögivilja käibemaksu alandamiseks seadusemuudatus praeguselt maksumääralt Lätiga samale tasemele ehk viiele protsendile.
Läti kogemus näitas, et ettevõtja võitis läbi selle ja lätlased on ka osanud oma turgu hoida – nad on oma jäägid meile müünud. Neil on käibemaksu alandamine aidanud tugevamaks saada, tootmist paremini arendada ja organiseerida – see ongi tingimuste loomine ettevõtjatele (Lätis kasvas puu- ja köögiviljasektoris nii käive kui ka kasvupind – toim).
Loomulikult oleks see igal juhul selle valdkonna ettevõtjale kõvasti toeks. Üle Euroopa ongi ainult neli maad, kus seda maksuerisust ei ole seni tehtud.
Riigi ülesanne on tagada, et meil oleks teatud valdkondade tootjad olemas, olgu selleks köögiviljakasvatajad, tööstusettevõtted vms. Praegu on mentaliteet paraku muu. Poliitikud ütlevad otse välja, et teatud valdkondi pole vaja, toome sisse. See ei ole riigimehelik.
Jan Inno, Matsimoka tegevjuht
Meie oleme rahul sellega, mis riik teinud on. Oleme päris palju PRIA meetmetest toetust küsinud ja minu arvates on meetmete hindamiskriteeriumid hästi mõistetavad ja objektiivsed.
Praegu on põhimure kindlasti kriisist väljumine. Kevadel oli ka meil kaks kuud väga keeruline, sest üle poole käibest tuleb kaubanduskeskustest ja nendel kuudel oli meie jaoks ärev aeg, aga õnneks ei tõmmatud nüüd sügisel ega talvel majandusel n-ö kraani kinni ja kriisist hoolimata oli eelmine aasta kokkuvõttes päris hea. Saime mitmesse kaubandusketti oma tooted müügile ja tänu sellele kasvasime. Räägitakse küll, et kettidel on ranged tingimused, aga nemad vastutavad ju oma klientide ees ja minu arvates on nende nõudmised mõistlikud.
Oleme pikalt ette valmistanud tootmishoone laiendamist, mis kasvataks meie tootmispinda kolm korda. Viimase viie aasta jooksul on ettevõte kiiresti kasvanud, mistõttu tootmispinnaga on kitsaks läinud ja see seab piirid ette. Ka tootmishoone laienemiseks küsisime PRIAst toetust, aga vastust veel ei tea.
Riik võiks rohkem propageerida Eestis valmistatud ning Eestis kasvatatud toidu tarbimist. Kohalik toit on palju kvaliteetsem ja värskem kui kaugelt sissetoodu. Kui me tarbime enda riigis valmistatud ja kasvatatud toitu, arendab see meie majandust ning läbi selle parandab meie kõigi heaolu.
Lembit Paal, piimatootja, Pajusi ABFi juhataja:
Mullu kurvastas, et piimatootjatel läks väga kehvasti, kolmas aasta järjest on piima hind alla tootmise omahinna. Hulk raha jäi saamata ja seetõttu kidusime. Rõõmustas väga hea teravilja-aasta. Ka segapõllumajandustootjate saak oli aastate kõige parem, hinnad kerkisid aasta lõpus märkimisväärselt ja tänu sellele saime piimakahjumit katta. Küll mitte märkimisväärselt, sest meie teraviljapind on sedavõrd väike ja esmalt katame loomakasvatuse vajaduse, müügiosa jääb marginaalseks.
Meelde jääb ka kirgi küttev ja üksteist süüdistav tööjõuteema püstitus seoses koroona ja kolmandate riikide kodanikega. Puudutas väga paljusid põllumehi, kuid kahjuks dialoogi siin põllumehe eest seisva Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Maaeluministeeriumi vahel ei tekkinud. Jäädi teineteise suhtes kriitilisele seisukohale, millele andis tõuke Maaeluministeeriumi süüdistav toon.
Riigilt oodata nagu väga ei oskagi, sest kõik on Brüsseli või riigi tasandil kokku lepitud. Ega siin väga palju võimalusi improviseerida pole.
Pigem ootan suuremat dialoogi tootjate ja ministeeriumi vahel, et tahetaks rohkem leida ühisosa ja probleemidele lahendusi. Millised probleemid meid ees ootavad, sõltub poliitilisest olukorrast, ilmast, turust ja koroonast, kuid ootame pigem õla alla panekut kui arrogantsi.
Varasematest kogemustest on ju teada, et probleeme saab lahendada paremini, pole põhjust otsida vaid süüdlasi. Tootjad on erinevad, kuid selleks ongi ümarlauad.
Lõppude lõpuks on ju põllumajandus väga oluline majandusharu ja väliskaubandusbilansis andis teravilja eksport IV kvartalis väga olulise osa riigi eelarvesse. Oma riigi sees kaupu vahetada on tore, aga riiki aitab eksport ja põllumajandussektor ekspordib päris palju.
Tore, et ilus lumine talv on käes ja loodame, et ka ATV- ja muud saanimehed leiavad nii palju mõistust, et päris teraviljapõldudel ja kuusenoorendikes ei kihuta, nagu viimasel ajal on kahjuks tihti kombeks olnud.
Martin Liiv, Kalatalu Härjanurmes müügijuht
Kalakasvatamiseks olid sobilikud tingimused ja nii oli tootmisaasta iseenesest väga hea. Koroona pani kohe kinni HoReCa sektori, kuid meid see väga palju ei mõjutanud. Hea, et jaekaubandus jätkus. Küll oli käibelangust siingi, kuid riik hüvitas seda ja täitsa enda initsiatiivil, mis jättis riigi käitumisest väga hea mulje. Palgatoetust me ei kasutanud.
Meie põhiline toodanguartikkel on punane kala ja selle hind teeb praegu maailmaturul antirekordeid. Kogu Euroopa, Aasia ja Ameerika turg on kahanenud kohati olematuks ja seda suuresti HoReCa sektori ärakukkumise ja transpordivõimaluste kahanemise tõttu. Nii käib globaalsel turul võitlus turupositsiooni eest hindu langetades.
Suur mure oli ka personali ohutuse pärast koroona tõttu. Väga kõva stress, sest kõik reeglid tuli endal üle öö välja mõelda, organiseerida vahendid. Nüüdseks on asjad paika loksunud. Tulevik on meile siiani pisut ähmane, sest punase kala turul on tegemist jätkuvalt turutõrkega. Suur panustaja sellel turul on Euroopa Liitu mittekuuluv, kuid tugevalt kapitaliseeritud Norra, kelle hiidettevõtted müüvad maailmaturul omahinnaga või isegi alla selle. Nii ootame riigi toetuse jätkumist, kuid teame, et need sõltuvad ka Euroopa Komisjonis saavutatavatest kokkulepetest. Loodame, et riik suhtub edaspidi kalakasvatajatesse mõistvalt. Loomulikult pole kõik kokkulepped sündinud päris nii, nagu sektor on soovinud, kuid tehtud kompromissid olid enam-vähem mõistlikud.
Näen ka seda, et riik on endiselt huvitatud maapiirkondades vesiviljeluse arendamisest. See on aeganõudev protsess nii või teisiti, sest ideest hästi majandava tootmiseni jõudmine võtab üsna palju aega. Meie tugevus turul on pakkuda püügivärsket ja kodumaist kala, kuid jah, hulgimahtude maailmaturu hindadega konkureerimine on katsumus omaette. Kuidas ja kui kiiresti olukord stabiliseerub, sellest sõltub ka meie võimekus lähiaja investeeringuteks ja muudeks parendusteks.
Airi Külvet, lihaveisepidaja
Möödunud aastal avardus maailm oluliselt, kuna veebiseminaride kaudu sai osaleda väga paljudel rahvusvahelistel infokoosolekutel, koolitustel, kuhu muidu oleks tulnud palju raha kulutades leida aega kohale sõita. Olen seotud mitme rahvusvaheliste projektiga ja nii sain kohutavalt palju istuda, kõrvaklapid peas, arvuti ees. Silmad said aastal 2020 kannatada rohkem kui miski muu. Infoajastu on selline, et koosolekul saad osaleda ka auto- ja traktoriroolis.
Koroona lihaveisekasvatajaid väga ei mõjutanud, inimesed sõid liha edasi. Ka suvi oli erakordse rohukasvuga. Võib lausa öelda, et oli ideaalne lihaveisesuvi.
Riik langetas juba lihaveisekasvatajate suhtes ühe otsuse: nad toetavad meid kriisiabi formaadis. Saime küll poole vähem, kui küsisime, väga eestlaslik, aga asi ikkagi seegi.
Ootan ka, et riik kuulaks rohkem põllumajandusvaldkonna teadlasi. Nõu ametnikud ju neilt küsivad, seda näen koosolekutel ja seminaridel osaledes, kuid teadlasi ei usuta. Otsuseid tehakse ikka poliitiliste tõmbetuulte või selle järgi, milline valija rohkem karjub. Kui teadlased ütlevad, et keskkonnateemadega on asjad kehvad ja nendega tuleb tegeleda, aga kui riik selle nimel ikka mingeid otsuseid ei tee, siis see on halvasti. Ei aita, kui ainult räägime kaasamisest. Tuleb seda ka tegelikult teha.
Maarja Koivuoja, kanakasvataja Mäeotsa hobitalus
Kanamunade koha pealt võin öelda, et koroona tõttu eriline olukord tõi mulle palju uusi kliente. Oli märgata, et inimesed olid keerulisel ajal kodudes ja soovisid toidutegemisel kasutada rohkem kodumaiseid kanamune.
Kuid mune mul väga palju poodi juurde müüki anda polnudki, sest kasvatan põhikarja peamiselt uute järglaste saamisel eesmärgil. See tähendab, et põhiliselt proovin toota haudemune ja need, mis pole haudemunadeks sobilikud, lähevad müüki toidumunadena. Tibusid ja noorkanu aga osteti eelmisel aastal kohe märksa rohkem, täpsemalt üle kolme korra, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Kokku kasvas Mäeotsa hobitalu majapidamise käive eelmisel aastal lausa 67 protsenti.
Riigilt ei oota mina midagi, laske mul vaid samas vaimus jätkata. Alustasin talumajapidamist noortaluniku toetusega ja erinevatel koolitustel olen käinud PRIA toetustega. Nüüd on minu aeg riigile omalt poolt tagasi anda ja annan ka. Teen oma tööd rõõmuga. Mõtteid on palju ja muudkui areneme siin.
Krista Habakukk, Eesti Külaliikumine Kodukant juhatuse liige
Kuna sel aastal toimuvad kohalike omavalitsuste valimised, siis üks tähtsamaid küsimusi on, kuidas kohaliku elu arendustegevusse rohkem kogukondi kaasata, kuidas luua süsteemid, et inimesed saaksid rohkem kaasa rääkida. On juba päris mitu omavalitsust, kus sellised süsteemid olemas on, aga tahaks näha veel suuremat arvu.
Teine teema on maal elavate ja maale elama asuda soovijate kodude kordategemine. Et riik suurendaks hajaasustuse programmi toetusi, mille abil inimesed saaksid puhta vee, kanalisatsiooni või teed korda. Väga loodame, et rakendub „Kodu maale” programm, mille raames Maaelu Edendamise Sihtasutus maale kodu soetamist toetaks.
Muidugi on meil taas plaanis välja valida tänavuse aasta parim küla ning samamoodi tuleb varasügisel ka maal elamise päev.