/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)
/nginx/o/2019/11/14/12739008t1h4f7e.jpg)
Veebruari alguses välja antud rahvusvahelises kogumikus „Ethnoveterinary Medicine“ ilmus esimene inglisekeelne teadusartikkel Eesti etnoveterinaariast, mis käsitleb rahvapärast veistepidamist ja loomade ravi Saaremaal ja Muhus.
Veisekasvatuses olid suurimad abimehed linaseemned ja koduõllepärm
Veisekasvatus on aastasadu olnud üks peamisi loomakasvatuse harusid Eestis. Sestap on aja jooksul välja kujunenud mitmed uskumused ja rituaalid, millega püüti ära hoida loomahaigusi ja suurendada karja produktiivsust.
Uuringus tuuakse välja, et ligemal sajand tagasi oli Lääne-Eesti saartel tähtsaim rahvakalendripäev karjalaskepäev, mille tähistamist dikteeris aga paljuski ilm. Sel päeval kasutatud tõrjemaagilised rituaalid olid seotud nii huntide kui kurja silma peletamisega.
Ka kasutati tõrjemaagiat toorpiima riknemise vältimiseks ja loomahaiguste raviks. Taimedest kasutati veisekasvatuses tõrjemaagiaks enim leppa, kadakat ja kuldkinga, samas metallidest-mineraalidest aga rauda, vaske, hõbedat ja soola.
Kui nüüd mõelda asjaolule, et mõned aastat tagasi manustati USAs põllumajandusloomadele ligi 17 000 tonni antibiootikume, mida on neli korda rohkem kui inimestele müüdud kogus, siis peame loomakasvatuses otsime alternatiive seniste käitumistele-
Uurimuse autorid Raivo Kalle Itaalia Gastronoomiateaduste ülikoolist (Pollenzo) ja Marko Kass Eesti Maaülikoolist peavad selle üheks väärtuseks, et läbi on analüüsitud etnoveterinaarias kasutatud taimede, seente, vetikate ja sammalde loend – kokku üle 65 liigi.
Loendist selgus ka see, et toona oli veisekasvatuses kõige laialdasemalt kasutuse linaseemned ja koduõllepärm. „Täna jääb neist muidugi väheks, et suurendada lehma piimatoodangut või ennetada haigusi,“ kommenteeris Kass.
Samas on ajaloolised teadmised omamoodi võimaluseks eesseisvatele väljakutsetele, otsimaks alternatiive antibiootikumidele.
„Kui nüüd mõelda asjaolule, et mõned aastat tagasi manustati USAs põllumajandusloomadele ligi 17 000 tonni antibiootikume, mida on neli korda rohkem kui inimestele müüdud kogus, siis peame loomakasvatuses otsime alternatiive seniste käitumistele,” rõhutasid uuringu autorid. Veel lisasid Kalle ja Kass, et alati on tark heita pilt ajalukku, kust võime leida lahenduse tänastele probleemidele, kaasa arvatud veisekasvatuses.
Seoses mahepõllumajanduse populaarsuse kasvuga on etnoveterinaaria kõikjal maailmas üha enam uurijate huviorbiidis. Käesolev uurimus toetus Akadeemilise Loomaarstiteadusliku Seltsi käsikirjalisele kogule, mida selts kogus üle-riigiliselt aastatel 1928 kuni 1934. Kogu koostamisele kaasa aidanud kaheksa stipendiaadi hulgas oli ka hilisem Tartu Ülikooli loomaarstiteaduse professor Vassili Grünthal, kes tegi 1928. aastal välitöid oma kodusaarel Muhus ja ka Saaremaal.
- Uuringu põhjal valminud raamatu peatükk on leitav rahvusvahelise kirjastuse Springer kodulehel: Kalle, R., Kass, M. Local Practice of Cattle Farming and Ethnoveterinary Medicine in Estonia: Case Study of Saaremaa and Muhumaa. In: Ethnoveterinary Medicine. Present and Future Concepts (Eds. M.A. Abdalla, L.J. McGaw) 2020 (pp. 345-374). Springer, Cham.