Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste jõudlus (piimatoodang) ning piima tootmise tasuvus. Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50-55 protsenti, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam.
Piimanädal: söödast oleneb looma jõudlus
20. oktoober 2017, 18:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veisetõugude piimatootmise geneetilise potentsiaali (mis on üle 6000 kilogrammi piima aastas) täielikumal ärakasutamisel on kaasajal põhiliseks väljakutseks söötade kvaliteedi parandamine, nende toiteväärtuse tõstmine ning sööda toitainete parem kasutamine loomade poolt.
Veised tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende põhilisteks söötadeks laudaperioodil on hein, põhk ja silo. Perefarmides söödetakse ka juurvilju või kartulit. Järgnevalt igast söödast lähemalt.
Hein
Talveperiood kestab meil umbes 7,5 kuud (üldjuhul 1. oktoobrist 20. maini). Sel perioodil on lehmade toidus suuremal hulgal heina.
Päevased heinakogused olenevad silo ja põhu osakaalust. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10-13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas.
Nii palju heina ei ole harilikult aga otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes lehmadelt eriti suuri toodanguid saada. Samuti tuleb silmas pidada heina kvaliteeti ja toiteväärtust, mis kujunevad heina tegemise ajal. Kui heinakoristustööd venivad (hein seisab kaua maas, saab vihma), kaotab ta palju oma väärtusest.
Kvaliteetse heina saamiseks on rohi vaja vara niita (kõrrelistel loomise, liblikõielistel nuppumise ajal) ja kiiresti kuivatada. Praegu kasutuseloleva heinategemise tehnoloogia puhul ei õnnestu see alati. Heina kuivatamisel võivad toitainete kaod ulatuda 20-40protsendini võrreldes algmaterjaliga.
Heina söödetakse piimakarjale ainult 1-2 kg päevas.
Liblikõielisterikas põldhein sobib paremini piimalehmadele, noorkarjale antakse kõrrelisterikast heina. Vasikatele tuleks sööta vara koristatud peenekõrrelist heina.
Põhk
Heina kõrval antakse veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4-5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette.
Silo
Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema rohkem silo.
Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust (kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on kõige suurem ja rohu toiteväärtus kõige kõrgem - ka vihmased ilmad ei sega nii palju silo tegemist kui heina kuivatamist.
Head silo söövad lehmad päevas kuni 50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta).
Kui silo on kuivainerikas (50-60 protsenti kuivainet, varem nimetati seda ka kuivsiloks), siis seda söödetakse vähem. Kuivainerikkama siloga võib asendada kogu päevase heina koguse. Päevas tuleks sööta seda keskmiselt 18-20 kg, suurematele lehmadele kuni 25 kg.
Juurvili
Mujal maailmas kartulit ja juurvilja loomasöödaks ei kasvatata, kuna need on kallid söödad ja nende kasvatamine nõuab palju tööjõudu.
Söödana on juurvili väga hea, lehmad söövad seda suurtes kogustes (60 kg või rohkemgi päevas). Maksimaalseid koguseid aga tavaliselt ei söödeta. Lehmadele on keskmiseks koguseks 20-25 kg, noorveistele 5-10 kg juurvilja päevas. Juurvilja asemel võib sööta ka kartulit, mis on kuivainerikkam. Lehmadele piisab 5-10 kg, noorveistele 2-5 kg kartulist päevas.
Praak
Õlle- ja piiritusetööstuse jäätmetest võib piimalehmadele sööta praaka (20-25 liitrit päevas) ja õlleraba (15-20 kg päevas). Neid võib anda ka noorveistele (vastavalt 15-20 l ja 10-15 kg päevas).
Jõusööt
Jõusöödad on vajalikud suurte toodangute ja hea juurdekasvu saamiseks. Mida suuremat toodangut lehmalt taotletakse, seda rohkem tuleb anda jõusööta. Tavaliselt arvestatakse jõusööta 1 kg piima kohta. Talvel kulub piimakilo kohta olenevalt päevasest piimatoodangust ja rohusöötade kvaliteedist 250-400 grammi jõusööta (suurema toodanguga lehmadele rohkem, samuti ka madala kvaliteediga rohusöötade söötmisel). Talvel peaks jõusööt olema proteiinirikkam, kuna talvised põhisöödad sisaldavad seda vähem.
Mineraalsööt
Mineraalsöötade vajadus sõltub põhiratsiooni mineraalelementide sisaldusest. Kui söödaratsioonis on rohkesti liblikõielisterikkaid rohusöötasid, tuleb lehmadel puudu fosforist, kui aga söödetakse rohkesti teraviljajahu ja kõrrelisi rohusöötasid, siis ka kaltsiumist. Kui jõusöödana söödetakse segajõusöötasid, siis tuleb arvestada, et nende koostisse kuuluvad ka mineraalsöödad.
Haljassööt
Suvel on veiste põhisöödaks haljassöödad, põhiliselt kultuurkarjamaarohi. Hea karjamaarohi on kõige odavam ja ka täisväärtuslikum veiste suvine sööt. Kui karjamaarohi ei suuda lehmade haljassöödavajadust katta, tuleb haljassööta ette vedada ka põllult.
Lehmad söövad 60-70 kg haljassööta päevas, üle aasta vanused noorveised 30-35 kg ja alla aasta vanused noorveised 18-20 kg.
Suurte toodangute saamiseks tuleb anda lehmadele ka suvel lisaks haljassöödale jõusööta. Suvel sobib selleks proteiinivaesem teraviljajahu. Piisab kui sööta 1 kg piima kohta suvel 150-250 g jõusööta. Suvel tuleb veistele anda lisaks haljassöödale ka mineraalsöötasid.
Allikas: MES