/nginx/o/2016/04/08/5241923t1h9dd7.jpg)
/nginx/o/2025/06/19/16934818t1heb0a.jpg)
Eesti Loodusmuuseumi entomoloog Leif-August Kirs selgitas, et jaaniussideks nimetatakse emaseid jaanimardikaid, sest erinevalt isastest puuduvad neil tiivad. „Nii on kujunenud, et paarilise ülesleidmine on laialt ringi liikuvate isasloomade roll. Muidugi on see ka emase huvides, et isane ta üles leiab,” selgitas Kirs.
Seetõttu emase jaanimardika tagakeha viimased lülid helenduvadki — se on kutsesignaal isasele. Jaanimardikad on öise eluviisiga putukad, seega helendavaid jaaniusse tasub otsima minna õhtu- ja ööhämaruses. „Neile sobivateks elupaikadeks on niidud, metsa- ja teeservad, kus taimestik ei ole liiga kõrge. Tihedas padrikus visuaalne kutse hästi ei töötaks,” sõnas Kirs ja lisas, et mardikaid on lootust leida paikadest, kus leidub tigusid ja nälkjaid, keda vastseeas jaanimardikas sööb.
Kuidas aga jaanimardikal Eestis läheb? „Eestis ei ole jaanimardikate populatsiooni käekäiku uuritud. Juunikuu õhtul helendavate jaaniusside nägemine ei ole just haruldane nähtus. Seega ei ole nende arvukus kindlasti silmatorkavalt vähenenud,” sõnas ta.