Kurg, rohuhüpik ja karu maiustavad eestimaise maisiga

Mullu oli esimene aasta, kus Eestis koristati teramaisi. Kristiina Märs Foto: Kristiina Märs

Mööda Eestit ringi sõites võib iga aastaga järjest rohkem maisipõlde märgata. Kui 2021. aastal kasvatati maisi 13 019 hektaril, siis mullu juba 21 325 hektaril. Tänavu uut pinda aga juurde ei tule. Põhjus on lihtne: möödunud aastal oli nii hea maisisaak, et paljudel põllumajandustootjatel on siiani hoidlates mullust maisisilo alles.

Maisikasvatajaid nõustava OÜ Smartfor juhataja Kristiina Märsi sõnul säilib hästi tehtud maisisilo paar-kolm aastat, mis laseb põllumeestel varuda sööta ka kehvemate aastateks ette.

Seni on mais läinud veistele siloks, aga kuna suve lõpud on läinud soojemaks, suudab mais siin juba ka tõlvikud valmis küpsetada ja mullu kogutigi esimest korda mitmetelt põldudelt teramaisi.

See julgustas tänavu rohkem põllumehi maisi maha panema, et sügisel saaks põllult teri koguda. Nii jõudis mulda rohkem uusi sorte – just varajasemaid, mis soodsa ilma korral suudaks terad valmis küpsetada.

Tulevikukultuur

Soojemad suved ja uued varajased sordid võimaldavad maisil jõuda täisküpsuseni, mis varem oli haruldane. Eesti Maaülikoolis kirjutab esimene magistrant lõputööd teramaisi kasvatamisest. Uurimistöö tarbeks külvati Pärnumaal ühe teraviljakasvataja põllule kuut sorti maisi. Ka maaülikooli katsejaamas uuritakse teramaisi kasvatamise võimalusi.

Kui kohalikud põllumehed suudaksid siin ise teramaisi kasvatada, väheneb vajadus seda toorainet välismaalt sisse osta. Varem on jõusöödaks kasutatav mais jõudnud Eestisse peamiselt Ukrainast ja Valgevenest.

Maisi külvatakse kevadel, kui mulla temperatuur on vähemalt kaheksa kraadi. Tänavune jahe kevad lükkas külviaega edasi. See ei pruugi siiski takistada tõlvikute valmimist. „Kui sügis kujuneb pikaks ja soojaks, saab mais kenasti valmis,” kinnitas Märs. „Põllumehed jälgivad umbes kümmet erinevat ilmaennustust. Häda on selles, et need prognoosid on seinast seina ja tegelikult ei tea keegi, mis päriselt tuleb.”

Uus tulija: laialehine valge ristik

Märsi sõnutsi on silo tootmise üheks staariks tänavu laialehine valge ristik, mida lisatakse rohumaade seemnesegudesse varasemast enam.

Kõik teame koduaia murus kasvavat valget ristikut, kuid uus sort on aretatud selliseks, et kasvab kuni 60 sentimeetri kõrguseks ning lehed on võrreldavad punase ristiku omadega. Sellel on hea saagipotentsiaal ja suur proteiinisisaldus. Väga suur pluss on ka põuakindlus.

Lisaks on laialehisel valgel ristikul pikk koristusaken. „Kui teiste taimede puhul langeb proteiinisisaldus kiiresti, siis valgel ristikul aeglasemalt. See on oluline, kui näiteks ilm läheb vihmaseks või tehnika laguneb – silotegu võib mõne päeva võrra viibida, ilma et kvaliteet oluliselt kannataks,” selgitas Märs.

Tänavu tehti võrreldes varasemate aastatega rukkisilo pisut varem. Tavaliselt tehakse rukkisilo, kui taimedel on juba pead küljes, kuid seekord alustati varem. Nii on proteiinisisaldus suurem ja pärast koristamist saab mai keskel sama põllu peale maisi maha panna.

Uued kahjurid

Mäletate veel kümmekonna aasta tagust aega, kui maanteede ääres laiutasid oapõllud? Neid näeb nüüd harvem – põhjuseks muutuva kliima mõju. Põlduba ei talu põuda ja suved on muutunud järjest kuumemaks. Lisaks kasvab igal aastal kahjurite surve, mis viib oakasvatuse tulukuse alla.

Maisilgi on kahjureid aasta-aastalt rohkem: traatussid, rohuhüpikud, sookured, metssead – kohe kui seemned maha pannakse, tuhnib siga need välja. Siis tulevad oma osa võtma lehetäid ja euroopa maisileedik – väga ohtlik kahjur, kelle tõttu pole mitmel pool maailmas enam võimalik maisi kasvatada. Eestis on maisileediku populatsioon veel väike.

Üks sookurg suudab kahju tekitada väga suurel pinnal, sest ta neelab alla umbes iga neljanda seemne ning ülejäänud sülitab niisama välja järgmistele lindudele leidmiseks.

Sügise poole tulevad maisipõllule toituma hirved ning kui tõlvikud valmivad, naasevad metssead. Uus kahjur on viimased kaks aastat olnud karu, kellele maitsevad maisitõlvikud väga.

Haned õnneks suuri kahjusid ei põhjusta, sest nende nokk ei ulatu nii sügavale mulda, kuhu maisiseeme pannakse, kuid sookurg oma pika nokaga saab need kätte küll. „Üks sookurg suudab kahju tekitada väga suurel pinnal, sest ta neelab alla umbes iga neljanda seemne ning ülejäänud sülitab niisama välja järgmistele lindudele leidmiseks,” rääkis Märs.