/nginx/o/2016/04/08/5241923t1h9dd7.jpg)
/nginx/o/2025/06/04/16893623t1hc09a.jpg)
Eesti Mesinike Liidu (EML) tegevjuhi ametisse sel kevadel astunud Krista Kivisalu leiab, et kui aina rohkem räägitakse loodushoiust ja keskkonnateadlikkusest, on vastuoluline, et samal ajal teeb riik otsuse lõpetada toetuse maksmine väikemesinikele, kes peavad üliolulisi tolmeldajaid üle Eesti. Mullusega võrreldes jäi toetuseta hinnanguliselt 70% mesinikest.
See kevad on liidule alanud väga töiselt ja ärevalt. Olete põllumajandus- ja regionaalministeeriumiga argumenteerinud, sest universaalset mesilasperede toetust enam ei maksta.
Kevad on mesinikele alati töine, sest mesilates algab hooaeg, aga viimased neli kuud oleme tõesti pidanud lisaks tegelema pingetega, mida tekitas sektoris mesilaspere toetuse määruse muudatus. Selle tulemusena makstakse tänavu toetust ainult neile mesinikele, kes on ettevõtjad. Just vaatasin arve: kui mullu taotles mesilaspere toetust 1936 mesinikku, siis sel aastal esitas taotluse 334. Ehk siis umbes 1600 mesinikku jäi toetusest ilma. Neil mesinikel on keskmiselt 5–6 mesilasperet, nad ei teeni elatist mesindusega ja küsimus ei ole selles, et nad ei jää ilma selle toetuseta ellu – see on enam-vähem 20 eurot pere kohta.
Muudatuse suurem kahju tuleb sellest, et mesinikud tunnevad, et neid ei väärtustata. See toetus kutsuti 2019. aastal ellu selleks, et toetada mesinduse jätkusuutlikkust, ja seda maksti alates esimesest mesilasperest. Mesinikud olid seda võtnud kui väikest tänu riigilt n-ö tolmeldamisteenuse eest, mida mesilased pakuvad keskkonnale ja põllukultuuridele, ning väikest talvekahjude kompensatsiooni. Taustaks: teadlaste hinnangul ületab mesilaste tolmeldamistegevusest saadav kaudne tulu Eestis meetoodangu väärtust 8–10 korda.
On karta, et toetuse muutmise tõttu ei kiputa mesilasperesid enam PRIA-sse kirja panema, sellega aga ei saa ülevaadet mesilasperede arvust, raskem on mesilashaiguste levikut avastada ning põllumehed ei tea mesilate asukohaga arvestada taimekaitsetööde plaanimisel.
Ministeerium tunnistas ka ise, et kommunikatsioon selle muudatuse juures ei olnud kõige paremini õnnestunud. Eks see mõjus paljudele ebaõiglasena, on ju meil ettevõtluse toetamiseks teisigi meetmeid.
KOMMENTAAR
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi põllumajandussektori ja -turgude valdkonnajuht
/nginx/o/2025/06/04/16893626t1hb96d.jpg)
Mesilaspere toetuse eelarve vähenes 30% ehk 240 000 euro võrra. Arutasime mesindussektoriga toetuse maksmise võimalusi varasemast väiksema eelarve tingimustes möödunud aasta detsembris. Arutelu tulemusena tegi sektor ettepaneku maksta toetust mesinikele, kellel on vähemalt 16 mesilasperet. Valitud mesilasperede arvu aluseks on võetud määrus „Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded”, kus väikeses koguses mee esmatootjaks loetakse mesinikud, kellel on kuni 15 mesilasperet, ning teavitatud meekäitlejaks mesinikud, kellel on rohkem kui 15 mesilasperet.
Otsuse teine lähtekoht on, et põllumajandussektori toetamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi võiks riigi toetus minna eelkõige ettevõtjatele, kes annavad suurema panuse Eesti toidujulgeoleku tagamisse ja sektori konkurentsivõime suurendamisse.
Arvestada tuli ka sellega, et toetuse väljamaksmise kulud ei ületaks toetuse summat. Kui vähenenud eelarve tingimustes oleks jätkatud toetuse maksmist kõikidele mesinikele, oleks toetus ühe mesilaspere kohta olnud alla 16 euro. Nii väikest toetust ei ole mõistlik välja maksta.
Hobimesinikele, kes toodavad mett enda tarbeks, jäävad endiselt kättesaadavaks mesindussektorisse sekkumise toetuse tegevuskava raames toimuvad tegevused, millest saavad kasu kõik mesinikud. Näiteks on võimalik osaleda tasuta teabepäevadel, kursustel ja rahvusvahelistel üritustel, küsida nõu usaldusmesinikelt ning taotleda toetust kahjurite tõrjeks.
Kohtusime mesindussektori esindajatega aprillis ja leppisime kokku, et sektor esitab hiljemalt 1. oktoobriks ettepanekud mesilaspere toetuse alternatiivide kohta ning uuringute vajaduse sektoris. Seejärel arutame, kas ja kuidas peaks mesilaspere toetust alates 2026. aastast muutma.
Kuidas mesindussektoril praegu läheb? Mee DNA-test oli oodatud valguskiir tunneli lõpus, et ehk saab siiski ekspordivõimalusi rohkem, kui Euroopa turg on võltsmeest puhas. Tingimused mesilaste pidamiseks on meil ju väga head.
Me oleme testi üle äärmiselt rõõmsad! Kahjuks pole meie mesinikkond saanud selle hüvesid täies mahus ära kasutada, sest testil ei veel ametlikku akrediteeringut ja kaubanduskettide ostujuhid, kes otsuseid teevad, usaldavad hetkel teisi laboreid. Aga kui see ametlik tunnustus saabub, siis on DNA-test väga kõva sõna ja saame seda kindlasti ekspordis ja turunduses kasutada.
Kas meie mesinikel seni jaksu on? Kevaditi on hea indikaator alati see, kui palju varustust müüki pannakse ehk kui paljud lõpetavad tegevuse.
Nüüdki on päris palju lõpetajaid, aga samas ma näen seda igal kevadel, et on neid, kes lõpetavad, ja on ka alustajaid. Pidevalt saame kõnesid alustajatelt, kes küsivad nõu.
Aga tootmismesilatele on aeg tõesti keeruline. Põhjuseks mee madal kokkuostuhind, enamik ettevõtjatest müüb ikkagi hulgi ja siis räägitakse 2–2.50 eurost kilo eest. Suurmesinikud on öelnud, et lähiaastatel tuleb otsus teha, kas nad jaksavad mesinduses veel olla või ütleb Exceli tabel, et mõttekam on valida ettevõtluseks muu valdkond.
Kas kokkuostuhind on viimastel aastatel üldse tõusnud?
Pigem on hind isegi langenud. Kui võrrelda kaubanduskettides toiduainete hindu, siis kõik on tõusnud, aga mee hind mitte. Ja kui tarbija poes vaatab, et mesi on kallimaks läinud, siis on see pigem poe juurdehindlus, mitte mesiniku müügihind.
Kui majanduslikku poolt vaadata, siis meetootja olla praegu ei ole väga lõbus. Aga kui ma meie tootjatelt küsin, mis neid selle juures hoiab, siis kuulen, et mesilaste pidamine annab lisaks midagi, mis mingil moel heastab selle keerulise müügi.
Ka meie tuhandetele väikemesinikele on mesindus ikkagi eelkõige elustiil. Eestis on ju enamik mesilaid väikesed, hinnanguliselt 70% meie umbes 5000 mesinikust on alla 15 perega. Peavad 5-6 mesilasperet, söövad oma pere ja sugulastega enda mee ära, kuulavad mesilaste rahustavat suminat. Kokku on Eestis umbes 55 000 mesilasperet.
Mis on need teemad, mille eest tegevjuhina seista tahate? Saan aru, et väikemesinikud on üks väga oluline teema.
Jah, see on mulle armas teema. Olen ka ise väikemesinik. Tõsi, mul on sel kevadel vaid üks mesilaspere, kes tuli üle talve, aga selle eest on see pere väga-väga tubli. Ja kindlasti tuleb mõni pere juurde.
Teemad, millega tahan tegeleda, ühtivad meie uue juhatuse teemadega. Kiidan väga meie märtsis ametisse astunud juhatust, mille esinaine on Helen
Michaels – juhatus on juba esimestel kuudel kutsunud ellu uusi ägedaid algatusi.
Liidu ja minu üks fookusteemasid on mesindusturism. Sel on suur potentsiaal, aga praegu on see lubamatult alakasutatud. Mesilad saavad turistile pakkuda peale mesilaste tutvustamise apiteraapiat ja ägedaid töötubasid, õpetada, kuidas siduda mesindust aiandusega ja palju muud.
Nii nagu on olemas veinitee, miks ei võiks olla Eestis meetee? Selleks tahame aktiveerida mesinikke, kes soovivad turismiga tegelda, anda neile koolitusi, kuidas mesindusturismiga tegeleda, EML aitaks infot koondada, koostada materjale ja meetee kaarte. Ma ise tahaksin mesinikuna olla üks täpp sellel kaardil.
Minu suur soov on, et praegune killustunud mesindusmaastik koonduks ühise mütsi alla. Meil on Eestis erinevaid ühinguid kümmekond, lisaks kohalikud väikeseltsid. Mesilased on minu meelest kõige paremad meeskonnatöö õpetajad üldse, nii et loodetavasti õpime mesinikena neilt ja näeme tulevikus kolleegides veel enam partnereid, kellega ühist asja ajada.
/nginx/o/2025/06/04/16893624t1h15f5.jpg)
Kuidas te ise mesinduse juurde jõudsite?
Olen maalaps ja meil on alati kodus mesilasi peetud. Olin pikalt kodukülast ära, Tartus, aga kui isakoju Pärnumaale tagasi tulin, tekkis küsimus, mis ma siis maal tegema hakkan. Siis ostsingi mesilased ja meie tagaõu sai väikese vaheaja järel uuesti suminat täis. Alustasin mõttega hakata meetootjaks, aga 2018, kui ettevõtte tegin, oli meehind juba n-ö seisma jäänud ja sai selgeks, et väga lihtne ainult meetootja olla ei ole ja pigem sobib mulle hobimesindus. Samal ajal otsis Eesti Mesinike Liit oma ajakirjale Mesinik uut toimetajat, mind valiti seda tegema, selle järel tuli kommunikatsioonijuhi amet ja tänavu maikuust olen siis tegevjuht.
Aita mesindusel jõuda elava kultuuripärandi nimistusse!
Eesti Rahvakultuuri Keskus pöördus Eesti Mesinike Liidu poole, et kanda mesilaste pidamise traditsioon Eesti kultuuripärandi nimistusse. „Mesindus on olnud kogu aeg eestlaste DNA-s, nii et läksime selle mõttega kiiresti kaasa,” sõnas liidu tegevjuht Krista Kivisalu. Teema võttis eest vedada EML-i liige, kogenud mesinik, mesinduslektor ja -koolitaja ning mitme mesindusõpiku autor Marje Riis. Tema koostatud ideekavand „Mesilaste pidamine kodumajapidamistes” on saanud vaimse kultuuripärandi nõukogus heakskiidu ja praegu on käsil materjali kogumine.
Nimistu sissekande koostamisele saavad kaasa aidata kõik need, kelle kodumajapidamises on mesilased, täites küsimustiku lingilt