/nginx/o/2011/07/22/679642t1h14d1.jpg)
Põhjamaa valgete ööde aeg on nüüd tõesti käes. Õhtul, kui taevasse kerkib noorkuu, helevalge kriipsuke sinises taevas ning edelakaarde maandub leekivpunane päike, võtavad ööbikud täistuuridel laulu üles, seal kusagil kaugel siristab põldude vahel kaerasori ja veel kaugemal rabaservas öösorr. Sirinat-sorinat saab öö täis.
Laupäeva õhtul kui oma igaõhtust jalutuskäiku tegin sattusin Raadi Majoraadi pargis rahvahulkadele, kes kõik Garrixit kuulama siirdusid. Sealsamas tiigivees krooksus tiigikonn oma punnis põskedega elektroonilistele krooksumistele kaasa. Ainus, kes täiesti pöörane oli, oli rukkirääk keset sinepikollast rapsipõldu. Vaene rääkija üritas inimsärinast üle karjuda, aga see oli üsna lootusetu ettevõtmine.
/nginx/o/2025/06/02/16888875t1hebec.jpg)
Pin-pin-pin
Aga kaua ei lase neil kaunitel suveöödel inimestel kastaniõisi imetlemas käia sääsed. Ma vaatan, kuidas himuralt klaasi tagant silmitsevad mu tippivaid sõrmi sääseemandad, kõigil anuv pinisev pilk peas: „Anna mulle see väike veretilk!“ Küllap olekski arukas end korra lasta korralikult „ära süüa“ ja suveks vajalik immuunsus nädal aega kratsides kätte saada, aga no ei raatsi. Minge metsa, sääsed! Aga sealgi on neid ja piinavad pisikesi põdravasikaid ja kitsetallesid, veel mahuvad nad end madalamaks kui muru heina sisse peitma.
Tuleb hea metsmaasika-aasta
Taimeilmas on uusi tulijaid, lahti on säravvalge metsmaasikate õiteilu ja neid on tohutult palju. Kortslehed ei kogu ainult hommikusi kastetilku, millega tüdrukutel aeg end enne jaani kauniks võida, vaid neil on imeilusad kollased õied. Sirgunud on ka kollaste tulikate põlvkond, üle viimaste meelespeaõite ja juba esimeste valge ristiku nuttide. Rabades on sookail täisõitsengus ja jõhvikaski õitseb. Aga võilillel on üleni valged parukad peas, pärjategemise aeg on tänavu lootusetult möödas.
/nginx/o/2025/06/02/16888876t1h22f2.jpg)
Säutsumeistrid
Mu õue peal askeldab põldvarblase välja lennanud pere. Pojad säutsuvad. Justnimelt säutsuvad, kõvasti ja tungivalt nõudes vanematelt endiselt millegi söödava kurku toppimist. Vaene kõhnunud varblaseema seda teebki, haarab lennult mingi pisikese liblika, nokib nokatäie lehetäisid ja kui näljakisa eriti valjuks läheb, siis topib pisikesele kurku nokatäie võililleseemneid, mida mu robotniidetud muru praegu täis, võilill on kaval ta oskab masinate ees kummardada ja jääb ellu.
Rohida, rohida, rohida
Aga rohimisaeg on käes ja aiamaal, kuhu ma pole veel saanud maha aedubasid külvata, on naat kerkinud pea poole meetrini. Ilmselt tuleb enne kaevama hakkamist hoopis peenramaal vikatit näidata. Mesiputkel on juba valged õiesarikad lahti ja kikkaputk teeb õisi. Aga lisaks pooleogarale taimekasvule, mida õhutab suhteliselt soojavõitu ja üliniiske kevad, sirguvad ka ärasööjate põlvkonnad.
Pühapäeval, suvistel too kased tuppa, siis ei kao õnn su majast.
Kiriteod, kellele robot suutis varesematel aastatel piiri panna, on taas võimust võtmas ja ma usun, et sel aastal saab hispaania teeteo levik Eestis erilise hoo sisse. Ja lehetäisid on küll kõikjal ja pisikesi musti mullamurelasi neid kasvatamas. Aga sipelgad teavad midagi, mida meie ei tea, ka keset muruplatsi ajavad nad igal ööl kojad kõrgele, kuigi otsest uputust ju pole ja nii väsimatult pole nad ka tuppa tikkunud.
Kõige imelikum on see, et tänavu kevadel tikuvad tuppa ka hiired, mida nad suvepoolaastal kunagi ei tee.
Lastele: Loomade jooksumäng
Piknikul käies on tore midagi koos teha. Proovige läbida viis meetri pikkune vahemaa erinevate loomadena. Kuidas tuleksid välja hundiratas, jänesehüpe, kitsegalopp, siilikukerpall, karutatsumine ja hülgeroomamine? Proovitakse igati loomi jäljendada.