/nginx/o/2025/05/26/16870222t1h4d9f.jpg)
Virk inimene ärkab nüüd päikesega. Kell pool viis. Pühapäeva hommikul virgusin Nigula raba servas venna talus koos esimeste päikesekiirtega. Kuulasin vaikselt voodis, kuidas käod olid võtnud ette tõelise kontsertesinemise, kuidas musträstad laulsid ennastunustavalt akna all.
Kui kukk oli kolmandat korda laulnud ja kõik kurjad vaimud minema ajanud, siis lõin akna lahti. Kuldkollase nokaga musträstas pahandas ärevalt ja lendas kaugemale, aga end elektriposti otsa magama istutanud toonekurg vaatas mind küsiva pilguga, silus siis paari minuti jooksul oma kaelasuled öisest vihmast kuivaks, raputas kevadvihma kogu kerelt ja lehvitas kuivaks ka tiivad ja lendas minema rabaveerde konnamoosi tegema.