Võib-olla on just siilide inimese lähedal leiduv elupaik, samuti nende vaatlema kutsuv loomus ja tähtsus folklooris (siil oli näiteks Kalevipoja nõuandja) viinud selleni, et siilidest on tänapäeval saanud mitmel pool Euroopas hinnatud ja inimese lähedusse oodatud eluslooduse saadikud.
Harilik siil (Erinaceus europaeus) on Euroopas tekkinud endeemne liik, mis tähendab seda, et kogu liigi levila asub Euroopa lääne- ja põhjaosas, sh Briti saartel, Skandinaavias, Soomes, Eestis, Lätis ja Venemaa loodeosas (Gazzard jt, 2025). Lisaks harilikule siilile elab Euroopas veel neli siililiiki. Ka Eestis on siilid tavalised: harilik siil on levinud üle kogu Eesti, välja arvatud väiksemad saared ning kaelussiil (E. roumanicus), kes asustab Mandri-Eesti lõunapoolseid alasid (Gazzard jt, 2025). Mõlemad siililiigid elavad väga mitmekesistes elupaikades: leht- ja segametsades, metsaservades, puisniitudel, parkides, aedades, aga ka kalmistutel. Eestis, nagu mujalgi Euroopas, on siilid koondunud inimese lähedale asulatesse, kus leidub paremaid toitumis- ja varjevõimalusi ning on ehk ka pisut soojem. Siilide arvukus on Euroopas viimaste aastakümnete jooksul tõsiselt langenud ning 2023. aastal tehtud hinnangute alusel muutis Maailma Looduskaitseliit (IUCN) oma Punases raamatus hariliku siili kaitsestaatuse ohulähedaseks
/nginx/o/2022/12/10/15016589t1h6587.jpg)
/nginx/o/2023/10/10/15645224t1h7349.jpg)
/nginx/o/2016/08/24/5756083t1hb958.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/07/05/13897355t1h1619.jpg)