Umbrohuresistentsus on pidevalt kasvav probleem

Tundliku (vasakul) ja resistentse virna katsetaimed, kus ülevalt alla on kasutatud 0–3 x kulunormiga herbitsiidi Sekator OD. Foto: METK

Herbitsiidid ehk umbrohutõrje vahendid on Eestis enim kasutatavad pestitsiidid, Statistikaameti andmetel moodustas nende müük 2023. aastal 72% taimekaitsevahenditest.

Herbitsiidide toimeainetest on ameti andmetel enim levinud glüfosaat, seejärel sünteetilised auksiinid (MCPA; 2,4-D; fluroksüpüür, kvinmeraak jt), atsetolaktaadi süntaasi (ALS) inhibiitorid, eriti sulfuroonid, teistest keemilistest rühmadest veel näiteks aklonifeen, bentasoon, diflufenikaan, metasakloor, pendimetaliin.

Samas on maailmas ja Euroopas suureks probleemiks saanud umbrohtude resistentsus ehk vähenenud tundlikkus herbitsiidide suhtes. Resistentsuseks nimetame sellist pärilikku ja isetekkelist tundlikkuse vähenemist, mis esineb ühe umbrohuliigi osas populatsioonides.

Kui mõni umbrohuliik ei ole teatud herbitsiidi suhtes üldse tundlik, siis nimetatakse seda tolerantsuseks. Resistentsuse juhtumeid (umbrohuliigi ja toimemehhanismi kombinatsioone) on maailmas ametlikult registreeritud 534, need hõlmavad 75 riiki ja 273 umbrohuliiki ja mõjutavad 168 herbitsiidi tõhusust (www.weedscience.org), kuid tegelikke juhtumeid on märksa rohkem.

Umbrohu populatsioonide tundlikkuse analüüs levinud herbitsiidide suhtes võimaldab hinnata, kas populatsioonide tundlikkus väheneb aja jooksul. See on oluline resistentsuse leviku vältimiseks ning võimaldab kohandada herbitsiidide kasutust ja kujundada integreeritud tõrje meetodeid. Resistentsusjuhtumi kinnitamiseks peab tegema erinevate annuste mõju uurimise katseid sama liigi resistentse ja tundliku populatsiooniga. Resistentsus tekib enamasti sama toimeaine korduval kasutamisel, kus juhuslikult tekkinud mutatsiooniga umbrohuisendid jäävad pärast herbitsiidi kasutamist ellu ja annavad järglasi ning protsessi kordumisel tekibki resistentne umbrohupopulatsioon.

Eestis tehakse herbitsiidiresistentsuse uuringuid valitud probleemsete umbrohuliikidega, et selgitada umbrohtude resistentsuse levikut ja mehhanisme. Tõestatud on vesiheina resistentsus vähemalt kolmel põllul Järva- ja Lääne-Virumaal. Lisaks sellele kinnitavad uuemad katseandmed ühe virna (roomava madara) populatsiooni ristresistentsust erinevatele sulfuroonidele (fotod). Esialgsed andmed vihjavad valge hanemaltsa erinevate populatsioonide resistentsusele sünteetiliste auksiinide või sulfuroonide suhtes, kuid need uuringud on pooleli.

Kahtlusi on veel mõne liigi suhtes, nagu rukkihein, tuulekaer, rukkilill, mailased, murunurmikas, mille uurimisega tuleks kindlasti jätkata, ja neid liike võib veelgi lisanduda. Täpsemalt saab senistest uuringutest lugeda kogumikust „Agronoomia 2025”, mille leiab Maaelu Teadmuskeskuse kodulehelt.

Resistentsuse vältimiseks tuleb järgida integreeritud tõrje meetodeid: seire ja vajadusel tõrje õige vahendiga. Kasutatavaid toimeaineid peaks iga paari aasta tagant vahetama (herbitsiidide valik on õnneks laiem kui nt insektitsiididel), tegema taliviljadel sügisest ja kevadist umbrohutõrjet erinevate toimeainetega, teostama võimalusel tõrjet ajal, kui umbrohi on veel väike.

Keemilistele lisaks võiks kasutada teisi tõrjemeetodeid, kasvatada vahekultuure ja teha allakülve.

ANDKE MÄRKU!

• Kui märkate põldude seire käigus mõne umbrohu tundlikkuse vähenemist, andke palun sellest kindlasti teada e-posti aadressil [e-mail].
• Info võimaldab uuringuid jätkata ja leida meetmeid resistentsusohu vähendamiseks.