Vähetuntud kaunviljad kasvavad ka Eestis edukalt

Lupiine kutsutakse vahel ka hundiubadeks. Ahtalehist ehk sinist lupiini ei tohi kindlasti segi ajada looduses kasvava hulgalehise lupiiniga, millel on samuti sinised õisikud. Foto: METK

Põldhernes ja -uba on kõigile hästi tuntud põllukultuurid, kuid lisaks nendele kasvatatakse Jõgeval väiksemas mahus ka teisi kaunvilju, nagu sojauba, lääts, kikerhernes ja ahtalehine ehk sinine lupiin, mida ei tohiks segi ajada looduses kasvava hulgalehise lupiiniga, millel on samuti sinised õisikud.

Just kliimamuutused, rohelepe jms on põhjusteks, miks otsitakse põllumajanduses pidevalt võimalusi uusi kultuure kasvatada.

Soja andis suurt saaki

Sojauba on Jõgeval viljeletud juba alates eelmise sajandi kolmekümnendatest. 2014 jõuti esimese kodumaise GMO-vaba sojasordini „Laulema”. Lisaks proteiinile ja selle suurepärasele aminohappelisele koostisele sisaldab soja veel õli (24%) ning võib seega kliima muutumisel pakkuda huvi ka õlitööstusele, kuna tema oomega-3 ja oomega-6 rasvhappeline koostis on sobivas vahekorras.

2024. aasta 9. mail rajati põllule, kus oldi juba varasemast ajast sojat viljeletud ning töötav mügarbakteritüvi mullas olemas, põldkatse nelja sordiga kolmes korduses. Sortideks olid Eestist „Laulema”, Poolast „Erica”, Tšehhist „Bohemians” ja Lätist „Saulaines Balta”. Enne külvi väetati põldu YaraMila Cropcare’iga (8-11-23) 300 kg/ha. Kohe pärast külvi tehti umbrohutõrje Metricuga 1,5 l/ha ning hiljem töödeldi taimikut veel ühel korral Corumi 0,625 l/ha ja Dashi 0,625 l/ha seguga.

Põld-sojauba. Foto: 2 x Metk

Sojataimik oli väga ilus, kuna seda soosisid ilm ja mügarbakterid mullas. Viimase puudumisel tuleks seemneid töödelda vastava bakterpreparaadiga (Bradyrhizobium japonicum). Taimede pikkuskasv oli 43–78 cm. Kõige varem valmis „Laulema” 121 päevaga, seejärel „Bohemians” 123, „Saulaines Balta” 125 ja „Erica” 134 päevaga. Seemnesaagid kujunesid suureks, 1,3–5,3 t/ha. Viietonnist hektarisaaki ei ole Jõgeva põldudelt sojalt varem saadudki. Proteiinisisaldus oli sortidel 38–42%.

2024. aasta 8. mail külvasime katse erinevate kaunviljadega: lääts „Danaja” (Venemaa), kikerhernes „Pagomma” (Kanada) ja ahtalehine lupiin „Boregine” (Austraalia), kolmes korduses. Enne väetati põldu YaraMila Cropcare’iga (8-11-23) 300 kg/ha. Läätsele ja lupiinile on Eesti muldades sobivad mügarbakteri tüved olemas, nende seemet ei ole vaja enne külvi töödelda. Kikerhernes kui uus kultuur Eestis vajaks töötlemist bakteriga Mezorhizobium cicer. Jõgeval me seda ei kasutanud, kuna eelmiste aastate katsetest on selgunud, et töötlemata kikerhernes annab ka heal agrofoonil rahuldava saagi, kuid proteiinisisaldus võib jääda mõnevõrra väiksemaks. Kuna hernel ja oal kasutatud herbitsiidid ei sobi nendele kaunviljadele, siis kõblati katselappe kasvuajal kaks korda. Sobivate preparaatide leidmine keemiliseks umbrohutõrjeks ongi meie järgmine ülesanne uute kaunviljade katsetamisel.

Potentsiaali on

Kõige lühem kasvuaeg oli lupiinil – 98 päeva. Seemnesaak jäi küll keskmisest väiksemaks – 1700 kg/ha, kuid proteiinisisaldus oli suur – 38%. Läätsel oli kasvuaeg 103 päeva. Ilmad olid soodsad, kõik kaunad said küpseks ja saak oli 960 kg/ha, mis on läätse kohta hea tulemus. Proteiinisisaldus oli 26%. Kikerhernes oli kõige pikema kasvuajaga – 118 päeva. Samas andis ta suurima seemnesaagi – 2400 kg/ha ja proteiinisisaldus oli 28%.

Kokkuvõtteks. Eelmise hooaja tulemused näitasid, et sojaoal ja teistelgi vähem tuntud kaunviljadel on Eesti põldudel kasvatamiseks potentsiaali ning seega sobib mitmekesistama meie valgurikaste kultuuride valikut.

UURING

Uuringut rahastas Haridus- ja Teadusministeerium (tippkeskus AgroCropFuture „Agroökoloogia ja uued põllukultuurid tulevikukliimas”, TK200).