/nginx/o/2025/03/30/16746420t1ha1a7.jpg)
Lihtsalt armas aeg! Seda tunnet ei oskagi kirjeldada, aga mingi kripeldus pidevalt sees. Tahaks õue! Õue! Ja siis kui nina välja pistad, tabab „õudus“, õues ei olegi veel lühikese varruka ilm.
Lihtsalt armas aeg! Seda tunnet ei oskagi kirjeldada, aga mingi kripeldus pidevalt sees. Tahaks õue! Õue! Ja siis kui nina välja pistad, tabab „õudus“, õues ei olegi veel lühikese varruka ilm.
Aga kui tasapisi selles päikesepaistes askeldama hakkad, siis tuleb õdusus. Kevadõdusus. Võtad aiaäärest karulaugulehe hambusse, vaatad toomingapungasid ja räägid neile, et paar päeva tagasi siitsamast vaasi viidud okstel on juba õiekobarad.