Lapsepõlvest meenub mulle koduõue muru, kus kasvasid sõbralikult kõrvuti murunurmikas, orashein, harilik kummel, linnurohi, kortsleht, teeleht, raudrohi, käbihein ja hanijalg. Tükati leidus ka valget ristikheina ning liivasemates kohtades laiutas nõmm-liivatee. Keegi ei niitnud seda vikatiga ega kasutanud muruniidukit.

Looduslik muru on vastupidavam kui Inglise muru. Eesti mullastik varieerub koduaedades savikast liivaseni, aluselisest happeliseni ning kuivast niiskeni. Just loodus ise määrab ajapikku, millised taimed kus kõige paremini kasvavad, ning inimese liigne sekkumine teeb sageli rohkem kahju kui kasu.

Inglise muru kasvatamine talu- või suvilakrundil muudab selle hooldamise tõeliseks orjatööks. Enne ühtlase murukatte rajamist tuleks kogu senine mullakiht poole meetri ulatuses eemaldada, paigaldada drenaaž ning katta ala uue, ühtlase struktuuriga pinnasega – tohutu ajakulu ja rahaline väljaminek, millel on vähe praktilist kasu. Pealegi tekivad isegi kõige hoolikamalt rajatud murule tühimikud, sest meie heitlik kliima ei soosi ühetaolist rohukava.

Looduslik muru seevastu elab oma elu ka siis, kui pererahvas kesksuvel reisil viibib – piisab, kui kord kuus selle kergelt üle niidad.

Kommentaarid
Copy