:format(webp)/nginx/o/2025/01/06/16580113t1ha1ce.jpg)
Kui selle aasta esimest looduselugu kirjutama asusin, juhtus midagi tavatut. Mu akna taha lendas suur-kirjurähni nooruk, kõhualune edevusest tulipunane. Vaatas hetkeks aknast sisse ja virutas uskumatu obaduse elektroonse termomeetri andurijuhtme pihta.
Pole aimugi, kas tema selgem silm märkas seal mõnd suvel ämblikuvõrku jäänud putukat või oli puutohtril inimkonnale mingi sõnum. Igatahes tundus, et lind-nostradamus võis kõnelda: „Jätke see arutu metsade maharaiumine, muidu hakkabki termomeeter aina üles-alla hüppama ja vihmasadusid, suuri tuiske ja üleujutusi esile tooma.“