Valad õnne? Vaata, mida üks või teine kuju tähendab

Tina valamise traditsioon tuletab meelde, kuidas inimesed on aastasadu otsinud viise oma tuleviku kujutlemiseks ja ootuste kinnitamiseks. Samas aitab see meil mõista, et tulevikku kujundame sageli ise oma uskumuste ja valikute kaudu. Foto: Elmo Riig

Vana aasta õhtu on kohe käes ning toob endaga kaasa traditsioone, mis paljudes Eesti kodudes on jätkuvalt au sees. Üks neist on tina valamine – rituaal, mis peidab endas nii salapära kui ka lootust uue aasta paremaks muutmiseks.

Kuid kust see põnev komme üldse alguse sai? Sukeldume hetkeks ajaloosügavustesse, et avastada, kuidas antiikaja ennustamisrituaalid rändasid läbi sajandite Põhjamaadesse, muutudes osaks meie vana-aastaõhtu maagilisest pärandist.

Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator Maret Tamjärv selgitab, et tinavalamise traditsioon ulatub lausa antiikajani. „See on pärit Antiik-Kreekast, kus sulametalliga ennustamine oli seotud jumalate poole pöördumise ja oluliste otsuste langetamisega. Sajandite jooksul levis see traditsioon Euroopasse, kus seda hakati siduma pühade ja tseremooniatega,“ rääkis Tamjärv.

Igaühele oma õnn

Tamjärv märkis, et tinavalamine tõi uue vaatenurga kollektiivsetele rituaalidele. Kui vanemad jõulukombed olid perekesksemad ja suunatud kogukonna heaolule, siis tinavalamine keskendus igaühe isiklikule saatusele ja õnnele. Vanasti oli õnnevalaja sageli perekonna pea või mõni erilise tähtsusega inimene, kellel oli tõlgendamiseks vajalik osavus ja elukogemus.

MTÜ Pärimustarkuste Instituut kaasasutaja Mark Valdma lisas, et kujude tõlgendamisel peeti kõige tähtsamaks ja õigemaks just seda arvamust, mida tundis ja ütles see, kelle õnnetina vaadeldi. „Igaüks ju on ise oma saatusel ja õnnel kõige lähemal,“ rääkis ta.

Valdma rääkis, et kuju uuriti tihti ka peeru- ja küünlavalgel ning hoolikalt igast küljest. Samas kuulati hoolega, kas majas oli erinevate kujude vaatlemisel kuulda ka mingeid helisid: krõbin pööningul, põrandalaua kriuksatus, koera haukumine õue peal. „Helidele omistati kindel tähendus seoses vaadeldava kujuga.“

Valdma lisas, et traditsiooni juurde kuulus ka vee eriline käsitlemine. „Valamise järel viidi vesi õueväravast välja või koguni kirikumäele. See tähendas, et kõik halb, mis võis õnne majja tulekut takistada, eemaldati kodust.“

Õnnetina tõlgendus

Tamjärv tõi välja, et tinavalamisel tekkivate kujude tõlgendamine vajas kujutlusvõimet. „Näiteks südant meenutav kuju viitas armastusele ja abielule, ümarad ja siledad pinnad tähendasid rahu ja heaolu. Mõõk tähistas julgust riske võtta, vankri, ratta või laeva kuju ennustas teeleminekut. Kui kujund oli habras ja praguline, peeti seda probleemide tähiseks. Samas püüti tõlgendused hoida pigem positiivsed,“ rõhutas Tamjärv. Samuti võis kujude varjudest seinapinnal leida uusi tähendusi, mida aitasid tihti avastada kaaslased.

Valdma sõnul olid inimeste peamised unistused seotud mammonaga, rikkus ja raha, rikas minia või peiupoiss. „Kui õnnetina meenutas puud, siis oli kindel, et majja tuleb rikkust ja vara. Kui aga leiti lilleõit meenutav kujund, siis ootas ees tunnustus,“ rääkis ta. Jalga või saabast meenutav kujund andis kindla teadmise, et pereliiget ootab ees pikem reis. Kroon tähendas aga seda, et tulemas on uhke pulmapidu,“ selgitas ta.

Valdma rääkis, et tütarlapsed püüdsid näha kurge, sest siis oli oodata lapse sündi. Üleüldse olid linnu kujutised hea endega, kuid näitasid, et õnne saavutamiseks tuleb näha kurja vaeva. „Kui õnnetina küljest eraldus killuke, siis see näitas, et sinu juures lahkub ebaõnn juba järgneval aastal.“

Kuidas valada tina?

Tamjärv jagas praktilisi nippe, kuidas tinavalamine edukalt õnnestuks. „Vesi peab olema külm ja sulatina tuleb valada kiiresti, et kuju saaks selge. Kui tina veega kokkupuutel praguneb või ei võta konkreetset vormi, võib tõlgendamine olla keeruline,“ selgitas ta. Heaks nipiks on tina valamiseks valida suurem anum, kus vesi saaks võimalikult rahulikult jahtuda. Nii saab kujund tugevam ja selgem.

Tinavalamise traditsioon tuletab meelde, kuidas inimesed on aastasadu otsinud viise oma tuleviku kujutlemiseks ja ootuste kinnitamiseks. Samas aitab see meil mõista, et tulevikku kujundame sageli ise oma uskumuste ja valikute kaudu. Nii on tinavalamine justkui aken minevikku ja samas lootustandev pilk tulevikku – täis ootusi, unistusi ja lugematuid võimalusi