:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
/nginx/o/2023/10/22/15672758t1hd440.jpg)
Reede hommikul kohusetundlikult oma linnakodu ümber 2000 sammu tehes tundus, et upun udusse ära. Nii paksu udu mäletan südasuvistest öödest ja kevadel merelt hallina peale tulemas.
Istusin jalga puhkama Raadi värava lähedale heinamaa serva ja vaatasin, kuidas valla traktor suusaradade paika niites kord ilmus ja kord kadus. Jah, sel ajal on siin tavaliselt juba rajatraktor esimesi suusaradasid ajanud.
/nginx/o/2024/12/02/16520841t1h5b66.jpg)
Aga suur heinamaa on veel täis mustaks vettinud soolikarohtusid ja raudrohtusid ning keraheinamättaid. Tegelikult on kahju, et need niidetakse, nende seemned on talviseks toiduks leevikestele ja urvalindudele. Suusatada saaks ka mööda jalgradu.
Karu ei maga
Vaatama panevad end ka mutimullahunnikud, mis öö jooksul ootamatult käigurajale kerkinud. Neid tuleb ja tuleb aina juurde, sest maa pole veel korralikult külmunud, mis tähendab, et sadavad lumehanged püsivalt veel maha ei jää.
Aeda talvekorda seades näeb veel isegi vihmausse. Kuigi põdrajaht käib, siis üle tee jooksvaid põtru jätkuvalt näha ei ole, kas on huntide hambad põdravasikate kallal raevutsenud või salamisi küttivate meeste tinaoad neile saatuslikuks saanud?
Ja et talv on siiski veel taevas, seda kinnitavad ka mitmel pool kohatud karumõmmikud. Aga looduse jäljeraamatut oli eelmisel nädalal raske lugeda, sest lumepaberit polnud veel maas.
Rabade vaikuses
Aga käisin eelmisel reedel soos. Sellessamas udus. Just jõgede ümbruses ja soos oli udu eriti paks. Raba ise on praegu pruun kui turvas. Üksikud rohelised männijässid, aga sookailud, hanevitsad ja kanarbikki on turbakarva. Vana ja väsinud.
:format(webp)/nginx/o/2024/12/02/16520839t1h9fbb.jpg)
Siiski on selles väsimuses veidi ilu. Kellegi jalad on siit läinud ja jõhvikalehtede alumised valged pooled üles keeratud. Jalakandja pole noppinud mättalt punaseid säravaid marju, aga tema jälgedes läigib ka vesi. Ja vett on rabas praegu palju. Ja vaikust. Ei ainsatki häält.
Protestiv mõtus
Alles rabaservas kuulen esimesi hääli, satun tihaseparve keskele. Need ei ole meie linnud, vaid tulnud kaugelt põhjast, nii segamatult askeldavad nad inimese ümber. Kartmata. Või teab see uhke suletutiga tutt-tihane, et mind pole mõtet karta?
/nginx/o/2023/01/31/15111039t1h26ae.jpg)
Ja see põhjatihane, kes valju tä-tää pigem rasvatihase poole välja tulistab. Aga see kartmatus on pugenud hinge ka metsisekukkedele, mõtustele, kes oma mängupaikadesse vaatama minnes avastavad, et see lemmik rabamännik on saemeeste poolt minema viidud. Nii tulevadki nad linna oma seadusega lubatud kaitsealasid nõudma, aga inimesed nimetavad neid „hulludeks metsisteks“.
Jõululumi tuleb enne toomapäeva ära?
Mis ilmarindel tuleb ja mis tulemata jääb, selle kohta ei oskaks vist praegu isegi kuulsad ilmatargad arvata. Vanarahvas ütles nii mart matab, kadri katab, andres harutab, nigul needib kinni.
Kui nigulapäeval on paha ilm, siis saab paha kevade. Iisaku
Andresepäev oli 30. novembril, sellest on veel nädal nigulapäevani 6. detsembril, reedeks peaks seega vetele ja soodele kindel kaas peale saama. Aga lumi, kas jõuluks tuleb lumi?
Arvata võib, et täiskuu ajal 15. detsembril võiks üks sopsakas maha tulla. Võibolla peamegi jõuluõhtut hoopis lumesaju järgi tähistama hakkama.
LASTELE: Lumimarja plaksukuulid
Kas mäletate, kui vahva oli koolist tulles panna lumimari kivile ja see siis kanna all heleda plaksuga lõhki lüüa. Omajagu täpsustki nõudis see asi, kui ei tabanud täpselt keskele võis mari vaid „sussdi“ tühjaks joosta. Nüüd täiskasvanuna adun ma, et päris koledad on need laiakslitsutud marjad teel... aga kas on keskkonnasõbralikum toota paukherneid, et laste mängulusti alles hoida?