Miks rahvusloom meid tülli ajas?

Kas tänavune aasta on tõesti varasematega võrreldes huntide osas teistsugune? Foto: Shutterstock

Sel sügisel pakub palju kõneainet meie rahvusloom hunt. Sõna otseses mõttes ei möödu päevagi, kui ei tuleks teateid huntide murtud kariloomadest ja koertest. Tundub, justkui oleksid hundid varasemast rohkem inimasulate ümber liikumas, aga statistika ütleb, et ehkki murtud lammaste ja koerte hulk on tohutult suur, siis mõne varasema aastaga võrreldes hoopis väiksem.

Hundid on ikka inimeste elamiste ümber liikunud. Ka linnas, seda näitab või tänavu aprillis toimunu, kui Tallinnas kesklinnas jäi päise päeva ajal hunt auto alla. Viljandis ja mujalgi on hunt kaamerasse jäänud. Lihtsalt inimene on päeva- ja hunt ööloom ning enne kaamerate aega me ei teadnud, et kõrvuti toimetame.

Inimeste suhtumine rahvuslooma sõltub paljuski tema elukohast: kes elab hundirohkes piirkonnas, kardab õigustatult oma loomade või laste elu pärast; kel kokkupuude hundi ja karuga vaid nutiseadmes, arusaadavalt imetleb nende uhket olekut ja õigust vabalt toimetada. Maa Elu võttis ühendust eri valdkondade spetsialistidega, et otsida vastuseid ühiskonnas tekkinud küsimustele.