Meil, inimestel, on võimalus keskkonda muuta, kui tingimused enam sobivad ei ole. Taimedel taoline valik puudub. Nemad peavad kas kohastuma või lootma aedniku abile. Nii nagu väikesed lapsed, vajavad ka noored viljapuud talve eel „sissepakkimist”.

Noori viljapuid varitseb kaks suuremat ohtu – kevadine päike ja sellega kaasnev temperatuuri kõikumine ning ulukid. Mõlemad kahjustavad noorte viljapuude õrna koort. Vanematel puudel on tüvedele tekkinud korp ehk surnud kude, mis ise eelmainitud ohtude vastu kaitset pakub, kuid noortele puudele peab aiapidaja abikäe ulatama.

Metsloomad linnapildis on üha tavapärasem nähtus. Mida väiksem linn, seda suurem on tõenäosus koduaiaski kitse või jänest kohata. Kui aeda on viimase paari aasta jooksul istutatud uusi viljapuid, tuleks mõelda nende talvisele heaolule.

Kitsedele, jänestele ja hiirtele on mahlakas koor mõnus vahepala, ära ei ütle nad ka noorte viljapuude peenikestest okstest. Kui nad aga maiustamisega hoogu satuvad ja üle poole tüve ümbermõõdust ära närivad, siis puu hukkub.

Mööda tüve liiguvad toitained ja vesi üles ning fotosünteesi käigus moodustatud suhkrud allapoole. See protsess on võrreldav inimese vereringega. Kui koor saab tugevalt kahjustada, ainete vool katkeb ja taim sureb. Inimene on võimeline väiksemad vigastused üle elama, pannes haavale plaastri peale. Samamoodi on taimega, pisema vigastuse suudab see ise parandada. See lihtsalt pidurdab järgmisel kasvuperioodil veidi taime kasvujõudu.

Kommentaarid
Copy