Looduskirjaniku lood pakuvad hirmutamisajastul tagalat

Vanaisa, botaaniku ja looduskaitsja Gustav Vilbaste trükimasinal on Kristel Vilbaste kodus auväärne koht, aga raamatute käsikirju sellel ei sünni. Foto: Kristjan Teedema

Looduskirjanik ja ajakirjanik Kristel Vilbaste on oma raamatute ja lugudega pakkunud alati omamoodi tagalat – kui on huvi, leiab tema teostest taimetarkust või sedagi, kuidas kriisiolukorras allikaid leida, et joogivett saada. Oma uues lühilugude kogumikus „Sõna on tabu” on ta kirja pannud aga oma oma elus juhtunud ja kuuldud lood. „Ma ei soovita iga päev minevikus elada, aga olnud lood annavad midagi, mis meid hinges hoiab selles hirmutamise maailmas,” arutles ta.

Kui kõik Kristel Vilbaste varasemad raamatud on keskendunud ravimtaimedele ja loodusteadmiste jagamisele, siis seekord on pealkirja keskmes sõna. „Peaksime pakkima raamatutesse need sõnad, mida me tahaks noortele kaasas kanda. See on midagi, mis meid tugevaks teeb,” sõnastas ta.

2016. aastal osales kirjanik New Yorgis väliseestlaste kultuuripäevadel ja pärast seda asus kirjutama nende ajalehele Vaba Eesti Sõna. Seal ilmunud tekstid on sageli kantud sellest, et näidata, milline oli kodueestlaste elu nõukogude ajal ja et otsides leiab sealtki päris palju head ja oma, kuigi „aeg ise oli õudne”.