:format(webp)/nginx/o/2024/09/24/16376952t1h4f97.png)
/nginx/o/2013/09/05/2086481t1h65b0.jpg)
Diskussioon Tallinna liikluskorralduse üle, mille vallandas mu artikkel “Linn ei kuulu ainult linlastele” (4.9.2024, Postimees), on toonud esile vastandlikud arusaamad linnade ja maapiirkondade suhetest.
VAADE ⟩ Maalaste liikumisvabadus väärib paremat kaitset
Tallinna linnavolikogu liige Jaanus Riibe on oma vastuses (8.9.2024, Postimees) valinud tooni, mis varjamatult alavääristab nii maal elavaid inimesi kui ka nende elementaarseid elulisi vajadusi. Probleem on laiem kui pealinna ühe linnavoliniku sõnarahe – empaatiavõimetus saadab sünge varjuna kogu diskussiooni, mis on seotud linnade ligipääsetavusega.
Maal elavad inimesed on ühiskonna täieõiguslikud liikmed. Mõistan linnaisade eesmärki vähendada liikluses autode osakaalu. Mõned aastad Tartus elades oli mu peamine liikumisvahend jalgratas, kui kõikidest valikutest kõige mugavam ja mõnusam. Linna kasutavad aga ka inimesed, kes tulevad maalt või eeslinnadest. Kuskil jookseb mõistlikkuse piir, millest alates on isiklik auto kõige ökonoomsem, otstarbekam ja keskkonnasõbralikum liikumisvahend. Seda piiri teab vaid iga perekond ise. Inimesi tuleb nende valikutes usaldada, mitte seada mõne linnapoliitiku kitsast erihuvist tingitud piiranguid liikumisvabadusele.
Just see viimane tendents on murettekitav, kuna linnaplaneerimises kiputakse tagamaa elanikele ligipääsetavuse võimaldamist tülika asjaoluna eirama. Oma seisukohti toetatakse nii näidetega põhjamaadest kui ka kliimapopulismiga. Seejuures unustatakse, et kasvõi rattaliikluse unelmate maal Taanis (ilma irooniata) on jalgrattakultuur ja seda toetav taristu välja kujunenud saja aasta jooksul, käsikäes ühiskonna tervikliku sotsiaalmajandusliku arenguga.
Linnade forsseeritud demotoriseerimine viib aga loomuliku arengu tasakaalust välja. Tagajärjed hakkavad avalduma tagasilöökides muudel elualadel: kultuuris, ettevõtluses, ühiskonnaliikmete kaasatuses.
Linnaplaneerijad rõhutavad keskendumist alternatiivsetele liikumisviisidele nagu ühistransport ja jalgrattasõit. Paljuks ei peeta ka maainimeste manitsemist rohkem jalgratast kasutama. Viimane soovitus on küll enam kui liigne – maal lahtiste silmadega ringi vaadates märkab üsna pea, et jalgrataste osakaal külaliikluses on märkimisväärselt suurem kui mistahes linnas.
Auto on vältimatu seal, kus vahemaad on jalgratta jaoks liiga pikad ja koormad liiga rasked ning ühistransport ei paku sõbivat graafikut. Selle praktilise ja ilmselge vajaduse kadumist ei ole kuskilt ette näha. Kui maainimest ei taheta just päriselt sunnismaiseks teha.
Linnaliikluse planeerimises on maainimeste huvidega arvestamine vältimatu. Inimesed tulevad tööle, teenuseid tarbima või haridust omandama, osa saama arstiabist ja kultuurist. Ja nende pääs linna tähendab nende raha jõudmist linnas asuvate teenusepakkujate kätte. Selle kõigega peab linnaplaneerimises arvestama – maalaste huvides, aga väga selgelt ka linna enese huvides. Tasakaalu puudumine huvikaitses viib ohtliku vastandumiseni. Mingi ühiskonnaosa vajaduste järjekindlal eiramisel kannatab lõpuks kogu ühiskond. Linnade ligipääsetavus on maainimesele sama oluline kui kaldteed ratastoolidele ja lapsevankritele.