Looduskalender ⟩ Taevalaotuses on igal ööl midagi meeliülendavat

Lookas lodjapuu. Foto: Kristel Vilbaste

Laupäeval kättejõudvat pärtlipäeva, 24. augustil peeti vanarahva meeles sügise alguseks. Ja need, kes suve lõpust ikka veel midagi kuulda ei taha, võivad seda ehk kaks nädalat vana kalendri arvamise järgi edasi lükata, aga siis on ta ikkagi kohal.

Seda sügise hõngu tunneme udustest seenevihmadest, sellest ränkraskest kastest, mis hommikul heinamaale vajub. Ja ämblikuemand koob ööga samasuguse kastepärlitest pilkuva võrguniidi, kui on selgetel öödel linnuteena üle taevalaotuse. Taevalaotuses ongi praegu igal ööl midagi meeliülendavat, kas punaroheliselt helkivaid virmalisi, suur kummardava sundiv täiskuu või viimased „kukkuvad tähed“. Aga suvelõpu soojades öödes helgib rohekalt ka veel jaaniusse.

Pidu liblikaaias

Sügisene liblikatants mu majaesises liblikaaias on alanud, päevläbi sehkendavad rõõmsas tantsus suvesirelil admiralid, päevapaabusilmad ja pajuliblikad. Kui mõni neist siilkübara kõrgele kuplile lendab, siis hakkab maamesilane pahaselt porisema, tal on niigi tegemist kärbserahva meepotilt äraajamisega. Aga kivikimalane ise jääb aina enam lilleõitele ööbima, õhtuniiskusest märgade tiibadega ei jaksa ta enam koju lennata ja emakimalane teda enam väga ei ootagi. Herilasi ja vapsikuid on tänavu vähem, vahel harva saabub mõni triibuline end peaga vastu aknaklaasi peksma. See-eest äädikakärbeste lõbusad paarumismängud õunakausis on alanud. Sääsed on seevastu täiesti hulluks läinud ja verejanuliselt karatakse seenele läinud inimlapsele kallale ja pannakse ta liduma.

Õunad teevad ümmarguseks

Kährikud ja mägrad veavad oma talverasva söödud kõhuga kõrge heina sisse püsivad rajad otse õunapuude alla. Õunapuud on tänavu lookas ja keegi ei keela väiksematel karvastel velledel sealt matti võtmast. Ehk karvased ise, vanemad ajavad oma selleaastased pojad oma elule ja vahel jäävad nad ette neoontuledes asfaltteedel ööpimeduses kihutajatele. Rongarahvas rõõmustab selle suutäite üle. Aga silmi on nüüd metsas rohkemgi. End jahimeesteks nimetavad inimesed, panevad põdrapulmadeks jälle üles soolakuid ja kaamerasilmi, et siis püssioperaatoritena jahihasardist ja loomadele võrdsete võimaluste andmisest loobudes neid toorelt maha kõmmutada. Ka kaitsealadel.

Aga tammetõrusidki on tänavu palju ja pasknääride tõruvarumisrallit katkestab vaid see kui nad peavad metsailmunud inimese peale valjult käriseva häälega pahandama.

Tindikuid ei ole

Seeneaeg, mis veel nädal tagasi hirmsa hooga käima läks ja tundus, et varsti pole maapinnal paikagi, kuhu astuda, on nädalase kuivuse ajal veidi tagasi tõmmanud. Puravikud on vajunud kössi ja kuuseriisikad ussitanud, kukeseente vägi kas liiga laiutav ja tumekollaselt vana või helekollane natuke kuivanud.

 

Kukeseente rohklus viis hinna vabalangusesse.

Aga sügisesi tegelasi vupsab juba üles, pilvikuid on üksjagu ja igasugu kännuseeni, musti ja kollaseid torbikuid, kõiksugu värvides kukeseeni. Kilpjalad nende kohal on siiski veel täiesti rohelised, kuigi kask viskab juba kollast laiku. Ja kuigi mõni näitab oma sotsiaalmeediakontol suuri hiidmune, siis ei ole mina sel aastal veel näinud õuemurul murumune ega tindikuid, mõnel aastal on nad suisa kesksuvel platsis.

LASTELE: Pimedad kuulajad

Helide kuulamist on kõige parem treenida silmad kinni, selleks seotakse kõigil mängus osalejatel, peale ühe, silmad rätikuga kinni. Avatud silmadega mängijal on kaks kivi – tema on mängujuht. Mängujuht liigub teatud kaugusesse ja hakkab kive kokku koksima. Ülejäänud mängijad peavad hoolega kuulatama, kus mängujuht on ja liikuma suletud silmadega tema juurde. Hiljem võib mängida ka nii, et mängujuht võib ka eest ära liikuda ja kohta vahetada. Esimesena mängujuhti puudutanu saab uueks mängujuhiks.