:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
/nginx/o/2024/07/01/16193049t1h3316.jpg)
Käes on aeg, kus inimesed ja loomad istuvad kaelani vees. Mu maakodu tiigiservas on lösutanud mingi suurem loom, ilmselt meeldis ka talle õitsvate vesirooside ilu.
Vette ujuma joostes hüppavad suure sulpsuga tiiki pisikesed rohelised konnad ja õhtuhakul püüavad nad veel viimseid välikontserte korraldada. Aegajalt ilmub taevasse kas hiireviu, helevalge drooni või toonekure vari ja siis päästab end iga mees. Vesikiilid ja liidrikud ronivad veest välja, jättes kesta hundinuia varrele, ja peagi särab õhk nende tiibadest. Linavästrikuema püüab neid nokatäie, rapsib haldjatiivad maha ja viib proteiini katuse alla poegadele.
Suuremad „aiakahjurid“
Linnas on aed kellegi lapsi kogu aeg täis: kriipsakad hakipojud hakivad katki kirsside kaitseks pandud katteloori, kuldnokalasteaed vajub nagu sahisev tont valminud punastele sõstardele. Harakapoju kiigub hernevarre küljes, aga kätte saavad kaunad vaid vanad kogenud varesed.
Jaanipäeva paiku on koer üles võtnud kõik mu porgandid, nüüd on õnneks õues kogu aeg 30 kraadi ja kui õhtul õigel ajal põllule jõuan, siis suudan õnneks ablaste lõugade eest päästa maasikad. Aga olen otsustanud „kahjuritega“ rahu teha. Panen järgmisel aastal kõike lihtsalt rohkem maha või ehitan peenarde kohale võrgumaja.
/nginx/o/2024/07/01/16193044t1h156c.jpg)
Ikka pool kuud suvega ees
Lõuna-Eesti tammed ja õunapuud hakkavadki tasapisi taastuma, uinunud pungadest suutsid nad kasvatada uued helerohelised lehed, vaid mõned puud on lootusetult raagus. Aga ritsikasirin õhtuhakul ja põdrakanepi poole varreni avanenud õied kinnitavad ikka, et oleme pool kuud suvega ees.
Peetripäeval, 29. juunil pigistab Peeter metsa koore kinni. Rõuge
Õitsevad ilusad sinised ussikeeled, mustad vägiheinad, üheksavägised ja maarjalepad, kenad kollased sambad ristikute, hiireherneste ja kellukate kohal. Konnarohi ja ujuv penikeel on vallutanud kõik väiksemate tiikide pinnad, hundinuiad viskavad kollast, oled üleni õietolmuga koos, kui vaid vastu puutud.
Ülikooli praktikumides õpitu ei unune
Tartu ülikooli 1988. aastal lõpetanutega tegime kursuse kokkutulekul 2,3 km matka Kütioru matkarajal ja käigupealt õnnestus ära määrata 175 liiki taimi, suplema jäänud tiigirühmal veel 18. Põnevamad tegelased pihkane haiklõug oru põhjast ja lõuna-vesihernes tiigist. Lõbusad seltsilised leidsid veel pudel-viinapuu ja nälgheina ja plekkkauss vulgarise ning valge häbiheina. Üheskoos tõdesime ka, et ümbrus on täis igasuguseid põnevaid liblikaid ning just praegu oleks hea õpetada lastele tundma ööliblikaid, suured surud tulevad kergesti valguse või kääriva mahla peale.
/nginx/o/2024/07/01/16193046t1h3816.jpg)
Kägu ennustab varast sügist
Aga linnud on peaaegu lõpetanud laulmise. Kägu on vait ja saatjaga Eesti kägu juba rännuteel. Oma lobisemisi lobiseb veel aed-põõsalind, must-kärbsenäpp laulab teise või kolmanda kurna kõrval. Ja aina suurenev lõunamaa verega kaelustuvide ehk meigaste populatsioon käib õuedel uhhuutamas.
On aeg, kus igas õues võiks olla lindude jooginõu ja suurematele klaaspindadele tasuks midagi ette riputada, noored oskamatud lendurid kipuvad end sinna vastu surnuks lendama.
LASTELE: Vesikupu kaelakee
Vanasti olevat jõeäärsetel lastel olnud kombeks endale sõbrakeed teha. Tuleb tuua põua ajal kuivamakippuvast veest suuremate laste abiga kollase vesikupu lehe- või viljavars. Sellest paras kaela ümber ulatuv jupike lõigata ja siis tasakesi seda pooleks harutama hakata – ikka nii, et vart pikkupidi kaheks tõmmates jääks üks poolesentimeetrine sisu tükike ühe varrekooreahela külge ja siis jälle teisele poole jne. Kuni kaks sarnast ilusat lülilist keed valmis, üks endale, teine sõbrale.