:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
/nginx/o/2024/05/31/16111577t1ha4c3.jpg)
Maa on kuumaga saamas taas kuivaks ja mõnusaks – see on hetk, kus tasub end selili maha visata nii metsas kui heinamaal ja uurida loodust rohujuuretasandil.
Kui suudate endas vaigistada sääsepinina ärevuse, siis märkate, kuidas õiesikk askeldab härjasilmal või kuidas suure vurinaga tuleb oja pool tumesiniste tiibadega kiil – vesineitsik, kuidas esimene ohakaliblikas on Egiptimaalt tagasi ja trügib äiatari õielt sirelast – selle ohutu „triibulise, herilase moodi lendajaga“, kelle järgi koolis mimikrit õpetatakse, või kuidas nende vahel on pikkade haardjalgadega sinakaslilla krabiämblik, valmis haarma selle või teise.
Pealejaanipäevane müristamine surmab parmud ära. Põltsamaa
Või kui end ses taevast varjavas heinas keerate, siis satub nina lõhnavatesse madaratesse, mille all punab maasikapale, sipelgas jookseb üle kõrresilla ja kaob oma raudrohuvarte vahelistesse tunnelkodusse.
Lõkked loitsid, õnn oli peidus
Küllap jaaniöö väsimus on meil kõigil kehas ja nüüd oleks maaga ühendust otsides hea see välja puhata. Jaaniööl ei sadanud vist kusagil Eestis ja see andis paljudele võimaluse valgesse öhe kondama minna.
Ave, Ülo ja Linda jaanituli Reiu jõe ääres oli tänavu kõrgeim ja oranžima tulega, mida viimase kümnendi jooksul näinud olen. Just seesama lõke jäi eelmisel aastal tuleohuhirmus põletamata ja nüüd oli kogunenud kraami üksjagu.
/nginx/o/2024/06/25/16178373t1h7ab4.jpg)
Aga jaaniusse me tänavu ei leidnudki, küll aga lõputult palju ööviiuleid ja teisi käppasid. Ei sega neid mägraonu koja lähedus. Aga seal metsaseiklusel kohtasime häälekat rääku, haukuvat metskitsesokku ja ennastunustavalt laulvaid roolinde.
Ka kägu munes odraokka kartuses viimast muna kellegi pessa ja enne päikeseloojangut võistles musträsta viledega ka peoleo, korra suutis ta ka vihma nurruda, aga tulemata see vihmake jäi.
Vesi on külm
Saunavihad on sel aastal eriti pehmed, kaselehed on uued terved lehepinnad kasvatanud ja sopsutades püsivad lehed korralikult kinni. Aga Reiu jõgi, kus muidu kollaste vesikuppude vahel isegi ööujumist oleme jaanipäeval teinud, oli külm nagu allikavesi.
/nginx/o/2024/06/25/16178374t1h2261.jpg)
Soojem oli Kabli ranna vesi, sealse matkaraja äärde on kasvama jäetud ilusate valgete õitega mürkputk, olge lastega ettevaatlikud. Aga sealsamas raja otsas õitses ka imeilus lilla põhjamaine gladiool – niidu-kuremõõk.
Ja hoopis soe oli vana Eestimaa ja Liivimaa piirijõgi Salatsi, kus ilusate allikate ja liivakivi paljandite vahel sai taas mõtiskletud Eesti ja Läti looduskaitsepõhimõtete üle.
Lätis võõrliigid möllavad
Juba Salatsi jõe loodusparki sõites pildistasin ma hiigelsuuri sosnovski karuputke välju, millega nemad ei sõdi. Natuke ärevamad on nad pargis askeldavate pesukarude üle ja jõe kallastel on metsa alune täis ka robiinia võsusid, mererannas ka kurdlehist roosi.
Kas meie kodumaa võitlus nende tuuleveskitega vilja kannab, pole aimugi, aga meeles tasub pidada, et need invasiivsed liigid on meie piirist vaid 30 km kaugusel.
/nginx/o/2024/06/25/16178362t1ha5e6.jpg)
Ära loobi grillijääke metsa!
Aga venna peres sealsamas piiri ääres pidasid oma grilliõhtut ka hundid ja pere lambaid oli hommikuks tunduvalt vähem. Küllap kuuleme sel nädala lugusid ka karude kohtamisest, sest inimeste metsataludes peetud lõkketoidud said komposteeritud metsa alla kompostihunnikutesse ja nüüd on mõmmid neid noolimas.
Jänesed on natuke rahulikumaks jäänud ja iga nurga peal enam pulmitsev jäneseisand enam sulle vastu ei jookse. Ah ja, suur oli minu üllatus, kui keskkonnaamet või kohalikud olid kinni naelutanud ainsa Eesti jaaniööl viina voolava allika koopa ukse. Ju oleks vaja koopalaelt puid veidi vähemaks võtta, sest see Lennusadama sarnase betoonkupliga lagi inimesi kindlasti ei ohusta, enne võib puugilt mõne surmava haiguse saada. Hirmu looduse ees ei ole vaja igal sammul süvendada, loodus on lahke ja hoolib meist, kui me seda ka ise teeme.
LASTELE: Kõrkjapart
Võta kaisel või kõrkjas, see veeäärne kõrreke, millel rohelise torukese sees valge svamm vetrumas – see see meie purjeka ujuma panebki. Hakka jämedamast alumisest valgest otsast seda ratasringi kokku kerima, tasakesi sõrmedega muljudes, et kõrkjas ei murduks, kui ring täis, siis proovi ots põimida eelmise ringi vahele ja too pähikututiga kõrrelatv keskelt püsti mastiks ja lipuks, mõnda penikeelelehte kaht auku käristades saad ka purje purjekale. Ja siis jõele või ojale või merekaldale kivist-kivini regatti sõitma!