Katsed: kuidas mõjub otsekülv mullale

Otsekülv põllul. Foto: Raivo Vettik

Maaelu Teadmuskeskuses (METK) on uuritud otsekülvi tehnoloogia mõju mulla agrokeemilistele ja füüsikalistele omadustele ning mullaelustikule alates 2010. aastast. Otsekülv on üks taastava põllumajanduse mullaharimise minimeerimise tehnikatest, kus mulda häiritakse võimalikult vähe. METKi uuringusse kaasati 16 tootmispõldu ja metoodika kohaselt on erinevate tehnoloogiate mõju selgitamiseks iga otsekülvi põllu läheduses ka võimalikult sarnase mullaga minimeeritud harimisega või künnipõhine nn tavaharimisega põld.

Uuringus mõõdeti mullanäitajaid kolmel sügavusel: pindmises, 0–5 cm kihis, keskmises, 5–15 cm kihis ja alumises, 15–25 cm kihis. Kõige suuremad erinevused tavaharimise ja otsekülvi tehnoloogia vahel väljenduvad orgaanilise süsiniku vertikaalses jaotuses mullaprofiilis.

Otsekülvil on orgaaniline süsinik kuhjunud pindmisesse mullakihti tänu taimejäänuste ladestumisele, kus toimub aktiivne orgaanilise materjali lagundamine. Pindmises mullakihis on orgaanika lagunemiseks head tingimused, kuid alumistes kihtides tekib halvemates oludes lagunemisel rohkem püsivat orgaanilist süsinikku.

Tavaharimisel viiakse randaalimise või kündmisega orgaaniline aine sügavamale mulda ja see jaotub profiilis ühtlasemalt, pakkudes toitu mullaorganismidele allpool ja parandades mullaomadusi ka sügavamal. Ühtlasi on happelise taimse materjali kuhjumise, kaltsiumi ja magneesiumi leostumise ning lämmastikväetiste kasutamise tagajärjel muutunud otsekülvide pindmine kiht aastate jooksul happelisemaks ja see võib vähendada toitainete omastamist taimede poolt.

Muldade füüsikalistest omadustest on lasuvustihedus ehk mahukaal üks põhilisi näitajaid, mille abil iseloomustatakse muldade tihenemist. Tihenenud mullas on takistatud vee ja õhu liikumine, suureneb erosioonioht, halveneb mulla struktuur ning väheneb elutegevus. Üldiselt on mahukaal otsekülvi põldudel 0–5 cm kihis väiksem võrreldes alumiste kihtidega. See on taas seotud suurema orgaanilise aine sisaldusega ja sellega seotud mullaelustiku aktiivse tegevusega värske orgaanilise aine lagundamisel, mille tagajärjel kobestatakse mulda. Negatiivse aspektina on sügavamal mullad tihenenud suuremal määral kui tavaharimisega põldudel. Mulla mahukaal sõltub väga palju mulla lõimisest ja niiskusest ning läbi aastate oleme täheldanud, et Lõuna-Eesti näivleetunud muldade kahekihilistel lõimistel asuvad mullad tihenevad oluliselt otsekülvi tehnoloogia kasutamisel.

Otsekülviga antakse suur eelis vihmaussidele, kuna nende käike, mis mõnel liigil ulatuvad väga sügavale, mullaharimisega ei lõhuta. Tänu sellele peaksid nad mulda paremini kobestama ehk õhustama ja nende käigud toimivad kui pisikesed dreenid. Ka meie uuringu tulemused kinnitavad nii vihmaussi liikide rohkust kui ka suuremat isendite arvukust otsekülvi põldudel.

Samas on mullaelustiku uurimise kriitilisem mõjur ilmastik: viimase kahe aasta suhteliselt kuivad suved on selgelt mõjutanud ka vihmausside ja hooghännaliste elutegevust meie mullas, kuid multšikiht suudab hoida mullas rohkem niiskust ja luua vihmaussidele soodsamad tingimused.

Uuringu tulemusel saab väita, et mulla seisundile mõjubki kõige paremini nende mõlema maaharimisviisi kombineerimine. Lisaks tuleb arvestada, et uuringu põldudel ei kasutatud vahekultuure, peamiselt olid teraviljapõhised külvikorrad ning orgaanilisi väetisi kasutati vähe.

Kündmine või sügavam harimine kord külvikorras tagaks orgaanilise süsiniku ja toiteelementide ühtlase jagunemise mullaprofiilis, parandades nende kättesaadavust mullast.

Samuti aitaks mulla õhustamine mullaharimisel kaasa muldade tallatuse vähenemisele, ent loomulikult tuleb silmas pidada muldade lõimist ja võimalust künnialuse tihese moodustumiseks. Mulla elustikule pigem ei meeldi mulla harimine ja vihmaussidele veel eriti, sest lõhutakse urgusid ja käike, kuid „toidu” liikumine allapoole pindmisest kihist suurendaks nende toidubaasi.