Kingitud mesitaru pani Kurtna kooli õpilased mesindusega tegelema

Koolis välja töötatud mesinduse ainekava järgi toimub mesindusõpe 6. klassis, kuid lisaks sellele püütakse mesindust ka teistesse ainetesse lõimida. Foto: Katrin Kalvik

Kurtna koolis tegutseb ilmselt üks vanimaid ja tuntumaid koolimesilaid Eestis. Kuidas õpetajatel ja õpilastel mesilastega koostöö harjutamine läheb?

Kõik algas kuusteist aastat tagasi, kui Kurtna vana koolimaja renoveeriti ja senisest lasteaed-algkoolist sai lasteaed-põhikool.

2008. avatud uus maja sai nii kena, keskkonna- ja lastesõbralik ja energiasäästlik, et koolipere soovis ka sisu värske välimusega vastavusse viia. Õppesuunaks võeti „Inimene ja keskkond“, tunnuslauseks „Mesi peitub igas õies“ ja kui uuenenud Kurtna kool avati, kinkis kohalik külaselts koolile mesitaru.

Tõsi, taru oli tühi. Kuid toonane direktor Ruth Opmann ütles, et nüüd pole muud kui tuleb mesilasi pidama hakata ja 2009. aasta kevadel alustas kooli mesila kolme taru ja kolme perega. Sel kevadel koguvad Kurtnas nektarit kaks kooli mesilasperet ning nende eest hoolitsevad klassiõpetajad Katrin Kalvik ja Astrid Kõva.

Laste huvi suunavad õpetajad-mesinikud Astrid Kõva (vasakul) ja Katrin Kalvik. Foto: Mari-Liis Saarmäe

Mesindustunde võiks rohkem olla

Astrid oli esimene, kes mesilaste eest 2009. aastal koos oma 4. klassi õpilastega hoolitsema hakkas. Katrin tuli kooli tööle hiljem ja on mesila eest hoolitsenud nüüdseks kümme aastat. Algul käis ka kohalik mesinik abiks ja muidugi olid kohe algusest peale mesindustöödesse kaasatud lapsed.

Kurtna õpetajad ja õpilased puhastavad koos raame, võtavad mett ja annavad mesilastele talvesööta. Foto: Katrin Kalvik

Koolis välja töötatud mesinduse ainekava järgi toimub mesindusõpe 6. klassis, kuid lisaks sellele püütakse mesindust ka teistesse ainetesse lõimida. Aga lapsed ootavad esimesest klassist peale, millal algavad need päris mesindustunnid. Kuigi mesindus on õppekavas nö ringitund, on see 6. klassi tunniplaanis sees ja kohustuslik.

6. klassi mesinduskursus sisaldab nii teooriatunde kui ka praktikat. „Meil tegi hiljuti õpilasomavalitsus küsitluse ja kokkuvõtteid tehes selgus, et laste meelest võiks mesindustunde rohkem olla,“ ütleb Katrin.

„Neid on tõesti vähe – praegu on meil teooriatunde ainult kuus. Praktika osas oleme eesmärgiks võtnud, et iga laps saaks vähemalt kaks korda mesilas käia, aga kui klassis on üle kahekümne õpilase, siis alati see ei õnnestu. Loomulikult võiksid lapsed mesilas käia ja mesindada palju rohkem. Huvilisi on palju – kui mesilasse sõidame, muutuvad ka need, kes algul olid kartlikud, väga hakkajaks, tahavad ise kärgi tarust välja võtta ja igas töös käed külge panna.“

Õpilastele mesindamine meeldib ja koolis läbi viidud küsitluse kohaselt võiks laste meelest mesindustunde rohkem olla. Foto: Katrin Kalvik

Kooli kaks mesilasperet ei sumise kooliõues, vaid on paigutatud paari kilomeetri kaugusele ühe õpetaja maadele. Kooliõues ei olnud turvaline, seda enam, et õue jagatakse ka lasteaiaga. Läbi aegade on koolil olnud kaks kuni neli peret, see tundub õppetöö kõrval hallatav suurus.

Mesindus ja koolielu

Kuigi suurem osa mesila töödest satub aega, mil koolis on vaheaeg, kaasatakse lapsi kogu mesindushooaja jooksul. Septembris jõuavad lapsed kaasa aidata talvesiirupi valmistamisel ja mesilastele viimisel, lestatõrje tegemisel ja perede talveks soojustamisel. „Kevadel püüame tabada puhastuslennu aega, ka saavad lapsed aidata tarupõhju puhastada,“ ütleb Katrin.

Suvel on meevõtt – meil on lastega Facebookis grupp ja seal anname teada, kui mesilasse minek ees.

„Kuigi hoolsad mesinikud puhastavad raamid ja sulatavad vaha sügisel, teeme meie seda kevadel koos perede laiendamisega. Suvel on meevõtt – meil on lastega Facebookis grupp ja seal anname teada, kui mesilasse minek ees. Iga kord saavad kolm kiiremat tulla kaasa appi peresid läbi vaatama, mett võtma ja vurritama. Kolm sellepärast, et siis mahume kõik koos mesindustarvetega autosse, millega mesilasse sõidame.“

Üsna mesila avamisest saadik algas Kurtna kooli koostöö Tallinna ülikooli ökoloogiakeskusega. Seal võttis lapsi vastu teadur Liisa Puusepp, kes näitas ülikooli katusemesilat ja kelle abil said lapsed oma kooli meeproove õietolmu-uuringuteks ette valmistada ja mikroskoobi all uurida. Soojad suhted on säilinud nüüdki, mil Liisa töötab Rakvere koolis – Kurtna kooli mesindusgrupp on Liisale ka sinna külla oodatud.

Kooli traditsioonide hulka kuulub igal aastal mihklipäeval, 29. septembril, peetav meepäev. Siis on koolimaja meelõhnu ja -maitseid täis – töötubades tehakse mesilasvahast küünlaid ja sööklas valmivad meetoidud: meekoogid, meemarinaadis liharoad, käsitöökommid meega ... Muidugi tähistatakse ka mesilaste päeva 20. mail: väiksemad klassid vaatavad „Meemeistrite linna“, hommikuringis räägitakse mesilaste tähtsustest ja kirjutatakse mesilastest luuletusi.

Koolimesilast võetud meest aga täituvad toredad purgid, mis meenetena peamiselt kingitusteks lähevad.

Ka õpetajad õpivad

Kui Katrinile kooli mesiniku kohta pakuti ja ta Astridiga mesilas kaasas käima hakkas, pani ta end kohe kirja Eesti mesinike liidu mesinduse ABC-kursustele ja lõpetas selle 2015. Ka täiendas ta end EMÜ loodusturismi õppekaval – tema lõputöö teemaks oli mesinduse lõimimine kooli õppekavasse. Peamiseks õpetajaks on aga siiski praktika ja õigete mesindusvõtete leidmisel juhtub ikka, et esimene katse ei õnnestu.

Näiteks panevad õpetajad-mesinikud sügisel pere talvituma, teevad enda meelest kõik õigesti, aga veebruaris on taru tühi. „Tundub, et mesinduses on päris palju õigeid viise midagi teha – ühe mesiniku soovitus võib olla risti vastupidine teise omale,“ ütleb Katrin.

Neil on koolimajas praegu kasutada väike osa ruumist, mis on kohandatud vurritamiseks. Aga päris rahul mesinikud sellega pole, mee käitlustoas peaks ruumi rohkem olema. Siis mahuksid lapsed paremini tegutsema ja kool saaks ka teisi huviliste laste gruppe vastu võtta. Õpetajad-mesinikud on otsinguil, et leida koolimajast sobivam mesindusruum.

Mesilaste eest hoolitsemine annab lastele palju uusi teadmisi ja võimaluse loodusega suhelda, isiklik seos võimaldab näha enese osa ökosüsteemis ja annab kogemuse, kui tihedalt on omavahel seotud mesilane, keskkond ja inimene. „Ka mulle on mesilased väga olulised,“ ütleb Katrin. „Tahaks osata tegutseda nii, et ma oma tegevusega nende olemist ei kahjusta. Väga halb tunne on, kui panen korpust peale ja mõni mesilane serva vahele jääb. Iga mesilase elu on mulle tähtis!“

Ahaa-elamused Slovakkiast

Tänavu aprillis käisid Astrid ja Katrin Slovakkias mesindusreisil, mille teema oli lastele mesinduse õpetamine. Reisipakkumine tuli väga õigel ajal – koolimesinikud tundsid, et vajavad uusi ideid. „Ütlesime juba sinna sõites bussis mesinikest reisikaaslastele, et meie oleme siin motivatsiooni otsimas,“ räägib Katrin. „Meil on koroonaajast saadik olnud veider seisak – ilmselt muutusime mugavaks, kui tol kevadel kontakttunnid ära jäid ja me ei saanud õpilastega oma tavapärasele käigule laborisse ega mesilaste päeva pidada ... Mesilastega tegelesime ja mett vurritasime, aga nappis ideid, kuidas õpilasi taas kaasa haarata ja innustada.“

Ja motivatsiooni Slovakkia neile andis. „Seal oli nii palju ahaa-elamusi – alustades sellest, kui nähtav on mesindus kogu riigis, kuidas nad on ise hingega asja juures ja millised võimalused on nad loonud, et lastele mesindust õpetada!“ räägib Katrin.

Sealse mesindusõppe taustal tajub ta hästi mahtude erinevust: „See, mida meie oma väikeses koolis teeme, on pigem mesilaste ja mesinduse tutvustamine lastele, aga Slovakkias toimub päris mesindusõpe. Mida kõike nad lastele ei õpeta! Emadekasvatust, mesindusvõtteid, mesindussaaduste kasutamist – lapsed oskavad kõike teha! Eks sellest paista välja nii riigi kui mesinike huvi – mesindus on Sovakkias pikkade traditsioonidega ja üle riigi kordades populaarsem kui meil.“

Erilise tähelepanuga jälgisid õpetajad õppevahendeid. Saadi häid ideid, mida üle võtta ja järele teha. Näiteks vaatlustaru, mis seal oli olemas igal mesinikul, kes lastega tegeles. Või kärjekast, kus olid raamide sees fotod kärgedest, igas arenguastmes mesilastest ja meest. Või 3D-prinditud õietolmuterad.

Katrin meenutab, kuidas kord said nad kutse osaleda rahvusvahelistel IMYB mesindusvõistlustel Poolas. „Olime suure õhinaga minemas, aga ei saanud rahastust ja sõit jäi ära. Nüüd, kui slovakid rääkisid neist samadest võistlusest ja ma teada sain, kui keerulisi ülesandeid lapsed seal lahendavad, siis mõtlesin, et õnneks me ei saanud tookord seda rahastust! Me oleksime ikka väga hätta jäänud seal oma ettevalmistusega.“

Muljet avaldas seegi, kuidas slovaki mesinikud kasutavad ära kõik tarust saadava: igas kodupoes oli väga rikkalik valik – meeveinid, meeäädikad, küünlad, meened ... „Või nende ettevõtlikus: käisime kahe noore pere juures; ühe põhisissetulek oli vaha sulatamine ja kärjepõhjade tegemine, paralleelselt pidasid nad külakeskuses õppekeskust, kus õpetavad lastele mesindust, peaaegu beebidest saati. Titaemmedel on beebitunnid seotud mesindusega, suurematega käivad võistlustel ... Teine pereettevõte on välja töötanud hulgaliselt õppevahendeid, võtavad vastu koole ja laste huvigruppe. Sissejuhatus mesindusse algab juba hoovi ja maja ümbruse kujundusest.“

Slovakkiast tagasi, vaatavad Katrin ja Astrid kooli mesila arengule avarama pilguga. Kõige olulisem on neil ju olemas: mesilaste teema meeldib lastele. „Igas klassis on punt huvilisi, kes hakkavad juba jaanuarist küsima, kas nad saavad mesilasse tulla,“ räägib Katrin, „õpilased on teinud mesinduse kohta loovtöid, isegi üks lamavtaru on loovtöö raames valminud. Tahame, et mesindus ka meil rohkem välja paistaks ja oleme valmis selle nimel pingutama.“

Vähemalt peredele mõeldes on õpetajate-mesinike süda praegu rahul – kiirest koolilõpust hoolimata on nad jõudnud õigel ajal laiendama ja kooli kaks peret arenevad hästi. Ja Slovakkiast saadud ideed veel küpsevad suve jooksul. Nagu mesi koolimesila tarudes.

Kurtna kooli õpetajate reis Slovakkiasse toimus MTÜ Alustame Algusest korraldusel ja Erasmus+ rahastusel.

Koolimesila võib toetada õpilaste sotsiaalset toimetulekut

Inglismaal asuv Charlton Manor Primary School alustas mesilaste pidamist koolis pärast seda, kui kooli hoovi sattus sülem. Aasta hiljem soetati esimesed pered ja töötati välja juhend koolimesila pidamiseks. Ka on mesindus täielikult lõimitud kooli õppekavasse, näiteks kehalises kasvatuses õpitakse „mesilastantsu“; kokandustunnis kasutatakse retsepte, mis sisaldavad mett, ja geograafias õpitakse, kuidas erinevad rahvad kasutavad mesindussaadusi.

Ka on mesindus täielikult lõimitud kooli õppekavasse, näiteks kehalises kasvatuses õpitakse „mesilastantsu“.

Kooli direktor soovis siduda mesindusega kõik kooliastmed ja kõik õpilased. Kõige keerulisem ja murettekitav tundus käitumisraskustega õpilaste lubamine mesilasse. Samas oli tulemus vastupidine ning tunnid mesilas parandasid käitumishäiretega õpilaste sotsiaalset toimetulekut. Lapsed ise põhjendasid oma muutunud käitumist sellega, et mesilastega tegelemine rahustab neid ja mesila on ainuke koht, kus nad midagi hästi oskavad.

Allikas: Katrin Kalviku loodusturismi bakalaureusetöö

Artikkel ilmus ajakirja Mesinik suvenumbris. Ajakiri Mesinik on Eesti Mesinike Liidu väljaanne, mis ilmub neli korda aastas