Mürk, kuum aur, niitmine või geotekstiil: mis peletab võõrad meie loodusest?

Metsas kasvav pargitatar viitab, et kunagi on keegi sinna oma aiajäätmed sokutanud. Foto: Riina Martinson

Jalutasin läinud suve lõpul metsas vanast kruusakarjäärist kujundatud järve kaldal. Imeilus loodus, aga ühtäkki ei uskunud, mida silm nägi – pargitatra salu. Keset metsa, maanteest mitmesaja meetri kaugusel.

Uskumatu küll, aga siiski laius metsas üks toasuurune võõrliigi lahmakas. Ilmselt oli kunagi aastate eest keegi autoga metsateele sisse põiganud ja oma aiajäätmed, mida kompostida ei viitsinud, aga prügiveo eest maksta ka ei tahtnud, metsa alla sokutanud.

Mõne aastaga on jäätmekuhjakesest pärit pargitatar oma kasvukohta jõudsalt laiendanud, teised taimed enda all lämmatanud ja rühib ilusas puhkekohas uusi meetreid võttes aina edasi, sest pargitatra tõrjet väljaspool koduaedasid praegu keegi ei tee. On siiski lootus, et tulevikus võib see muutuda.