See ei sega rasvatihast ja ööbikut täiest kõrist päikesetõusule vastu hõiskamast. Aga seekordsed virmalised olid midagi nii erilist, et mina oma pea kuue aastakümne jooksul pole midagi sellist näinud.
Kui esimesed virmaliste äpid piiksuma hakkasid, siis hõikasin lapsele: „Aotäht, minek!“ Aga uksest me kaugemale ei jõudnudki, otse lagipea kohal Suurest Vankrist veidi itta oli taevas punane roos, mis aegamööda valgete sabadega ingli kuju võttis ja siis jälle kollaka fööniksi kujuliseks muutus. Sihvimist ja sähvimist oli kaks ööd järjest ja seda täistuledes hiilgavate majade vahel.
:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
/nginx/o/2024/05/13/16069156t1h84b4.jpg)