Nädala mõte: öökülma hirmus

Öökülm paneb muretsema nii aiaomaniku kui põllumehe. Foto: Elmo Riig

„Miks ma jälle teised püksid nendele peale pean panema?” küsis laps mult teisipäeva hommikul enne lasteaeda minekut, kui termomeeter näitas nappi nelja soojakraadi. Järgnes sellekevadine klassikaline ja kulunud vastus, kuidas kevad trikitab ja nii juba kord on.

See pole ometi esimene kord, kui soe end kaua oodata laseb, kuid siiski on sel aastal kuidagi eriti raske. Talv kestis kaua ja kevad on trikitanud, kord meelitab sooja päikesega, siis viskab jälle lund või öökülma sekka.

Aiaomanikel aga näpud juba ammu sügelevad, küll tahaks istutada ja külvata, kuid ähvardav öökülm tõmbab pidurit.

Kui lillepotid saab veel ööseks varju tõsta, siis hoopis suurem mure on viljapuude pärast, mis mõnes paigas juba õitsemagi läinud.

Ometi on olnud tore soojadel päikesepaistelistel päevadel vaadata, kuidas maamajapidamistes elu keeb, sest igat head ilma kasutatakse maksimaalselt. Riisumine, oksakoristus, peenrakaevamine. Isegi muru juba niidetakse. Ja loomulikul lõkkesuits, mis majade juurest õhku tõuseb.

Ning ei saa salata, ka grillilõhn on juba mitmel korral ninasõõrmetesse jõudnud.

Sel nädalavahetusel saab suurema avalöögi ka laadahooaeg, kui kevadlaadad toimuvad Luigel, Pärnus, Tartus ja väga paljudes väiksemateski kohtades. Põhifookus on neil enamasti taimemüügil, ent korraldajad muretsevad, kas taimemüük selliste ilmadega üldse hoo sissegi saab. Ometi on müüjad ettevalmistused ja väljaminekud juba teinud.

Kõvasti väljaminekuid on teinud ka põllumehed, kes küll kaua külviilmasid oodanud, aga kel siiski jagub muret igasse päeva.

Kui talvel tegi külm ja/või suur sulavesi talirapsipõldudele liiga, siis nüüd on põllumeestelgi öökülmahirm, sest värskelt tärganud oras võib kahjustusi saada. Kas ta just taime ära võtab, aga võib teda kahjustada, mistõttu ta põdema ja vinduma jääb.

Paraku ei saa me keegi ilma vastu. Meeldis, kuidas üks Järvamaa põllumees tänases rapsiteemalises artiklis asja kokku võttis: „Ilmastikuga seotud vingerpussid käivad minu enda valitud põllumeheameti juurde, nende üle pole mul siin kellelegi midagi kurta.”

Tuleb lihtsalt loota, et põllumehed jaksavad oma ametit kanda ja ilma vingerpusse edaspidigi välja kannatada, sest ega need ju lõpe, pigem lähevad aina ekstreemsemaks.