Ühe maausulise lugu: õunavargast korilaseks

Teekond oli konarlik, aga nüüd lähevad käed mulda väga kergesti ja taimede istutamist ei jõua äragi oodata. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Eestlaseid on alati peetud üheks usuleigemaks rahvaks maailmas. Tõsi, ei ole ainsalgi isehakanud isandal õnnestunud meid korralikult kummardama ja koogutama panna. See aga ei tähenda, et eestlane ei usu. Vastupidi!

Meie usume maasse ja kui on võimalik näpud mulda pista, käime keskelt plõksuga pooleks nagu hästiõlitatud liigendnoad. Näita meile rohimata kasvuhoonet või sööti lastud põllulappi, oleme ilma ainsagi piitsahoobita põlvili maas ja laseme kätel käia, nii et rohututte lendab.

Oleme ju juurtelt korilased ja pidanud juba aastatuhandeid endal hinge sees hoidma sellega, mida vana hea fotosünteesi tulem pakub. See sundkäitumine on kirjutatud iga eestlase geenikoodi ja nii pole mõtet imestada, kui isegi Lasnamäel elav mammi kevadel aknalauad istikuid täis tambib, saagu neist siis hiljem, mis saab. Juhtub meil aga mõni ruutmeetergi isiklikku aiamaad olema, leiame seal kindlasti ruumi elementaarsele porgandipeenrale ja lopsakale rabarbripuhmale.

Ma olen viiekümnendale eluaastale liginev meesterahvas, kes elab praegugi korteris, kuid kes usub maasse sedavõrd jäägitult, et on lahkelt valmis hooldama krundinurka rajatud miniatuurset köögiviljaaeda, mis kipub samal ajal ka koera kemmerg olema.