Nädala mõte: mis mõtet on ääremaid linnainimese arvelt toetada?

Kui tööealistel lastega peredel pole maal mugav elada, kolivad nad linna ja põllumajandusettevõtetel pole töölisi. Mis meie toidulettidel siis toimuma hakkab? Foto: Erakogu

Tallinna ümbruse vallajuhid kurdavad, kui halb on regionaalministeeriumi kava rikkamatelt omavalitsustelt raha vähemaks võtta ja see vaesematele jagada, suisa lasterikaste perede lisamaksuks nimetatakse, sest ääremaale, kuhu harjumaalaste raha tahetaks suunata, on jäänud elama valdavalt pensionärid ja lastega pered kolinud keskustesse.

Meediast jäi kõrva oravapartei pealinnajuhi sõnad, mille järgi on keskkonnasäästlik elada linnakorteris ning maal elamine koormab keskkonda: iga maja juurde on vaja ju tee ja elektriliinid ehitada, sõidetakse autoga.

Nojah!

Aga mõtleme, kust tuleb keskkonnahoidliku linnainimese toit? Trendikas linlane sööb mahetoitu. Seda kasvatavad enamasti peretalud, vaevalt et üks pensionäripaar, ikka tööeas noorpere, kel ka mõni tööline abiks. Kõigil neil on lapsed. Kui omavalitsus ei jõua vähemalt põhikooli lahti hoida ja huvikooli peab lapsi linna sõidutama, siis lihtsalt väsib lisaks päevatööle lõputust sõitmisest ära.

Olete tähele pannud, kuis tasapisi tiksub uudiseid väikeste toidutootjate lõpetamisest? Suured „kombinaadid” ei saa tööealistele järgneda ning köögiviljakasvatust ja lauta linna külje alla kolida (linlased ei kannataks haisu välja), nemadki vajavad töölisi, aga kes jääks maale elama, kui seal pole elamiseks elementaarseid teenuseid tagatud?

Kas sa, linnalähedase uuselamurajooni elanik, kui nädalavahetusel grilli sütt valad, mõtled, kus see valmistatakse? Kus kasvab liha, mis marinaadis ootel? Kust on pärit puit, millest su saun ehitatud? Kui vallal pole raha teenusteks, kolivad tööealised linna, keegi ei kasvata enam taskukohase hinnaga maheporgandit ega pea turismitalu.

Kui piirkonnas napib elanikke, ei hakka keegi sinna teeparandusse raha matma, mis tähendab, et maavanaemale külla, seenele või rabamatkale sõites peab teeaukude vahel manööverdama. Tee ääres pole külapoode, kust vett ja lapsele jäätist osta. Pole turismitalu, kus firma suvepäevi veeta. Maaelu toetamata vaesub linnainimese toidulaud ja ajaveetmisvõimalused.

Kui juhtub hullem ja meie linnu tabab pommirahe – kuhu peitu sõita, kui metsade vahel pole enam piisaval arvul vettpidava katusega maju?

Loomulikult võib pakkuda muu viisi maal elu sees hoidmiseks. Paraku pole selleks seatud ametnikud paremat varianti välja mõelnud. Või puudub valitsuses otsustavatel kohtadel istujail lihtsalt huvi maaeluga päriselt tegeleda?