Nädal-kaks veel ja kui vähegi sooja annab, lendleb taas meie kuusikutes suurt kurja tegev kuuse-kooreürask. Kuna talv oli lumerohke, said mardikad lumevaiba alla mõnusalt talvituda. Et aga seesama paks lumi mändidel rohkelt oksi murdis, võib tänavu karta üraskikahjustusi ka männikutes.
Lumerohke talve järel on karta üraskirünnakuid ka männikutes (1)
Eesti Maaülikooli metsateadlase Ivar Sibula sõnutsi oli pinnases ja tüvel koore all talvituvatele putukatele talv soodne: pikalt kestnud pakaselisi perioode oli vähe ja lumikate metsas piisavalt paks, et maapind jäi külmumata. Kõige enam mõjutab kuuse-kooreüraski arengut ning hilisemat arvukust siiski kevadise lendluse aegne ehk aprilli teise poole ja mai alguse ilm, samuti see, kas suvi tuleb põuane ja kuum või hoopis jahedamapoolne.
Lisaks kuuse-kooreüraskile ning kaasuvate ürasklaste (harilik võraürask, harkkidane kooreürask, harilik niineürask) kahjustustele kuusikutes võib Sibula sõnutsi tänavu karta üraskikahjustusi ka männikutes. Nimelt asustavad mändide ohtlikumad ürasklased – säsiüraskid – meelsasti tormist või tulest kahjustatud ning juuremädanikest või okkakahjuritest nõrgestatud puid. Talvel puuvõrades ja okstel pikalt püsinud raske lumi murdis hulgaliselt mändide latvu ja jämedaid võraoksi ning nõrgestas puid, see võib panna aluse säsiüraskite ründele, prognoosis Sibul.
Ebaühtlane levik
Kui levinud kuuse-kooreürask Eesti eri paigus on, seirab Keskkonnaagentuur koostöös RMKga. Igasse Mandri-Eesti maakonda on rajatud spetsiaalsed seirepunktid, kus neli püünist. Märtsis langetatakse püünispuud ja aprilli keskel paigaldatakse nende lähedusse feromoonpüüniseid. Lõhna peale kohale lennanud kooreüraskid jäävad püünise kogumiskasti lõksu, püünisesse jäänud putukad loetakse üle ning arvutataks välja maakonna keskmine.