/nginx/o/2024/03/27/15968824t1h8a72.jpg)
Aprilli alguses Põhja-Ameerika Pottseppade Assotsiatsiooni (Masonry Heater Association of North America, edaspidi MHA) aastakogunemisele sõitev ja sealsete kolleegidega oma oskusi jagama hakkav osaühingu Ahjumaailm asutaja ja juht Raivo Koppel tunneb muret meie ahjukultuuri üheülbastumise pärast.
Tema sõnul on ahjutellijate soovid muutunud masstootjate- ja poekeskseteks. Valitakse ahi, mis saab kiiremini paigaldatud. „Isegi uude ehitatavasse majja peab saama ahju sisse kahe päevaga. Küttevõimsus ja disain on ebaoluline või vähemalt kolmandajärguline,” ütles Koppel ja lisas, et Ameerikas on suund vastupidine.
Kaks aastakümmet tagasi ahjude ehitamisele pühendunud Koppel on kogu oma pottsepakarjääri jooksul enim väärtustanud avatust ja loomingulisust, uute materjalide, tehnoloogiate ja klientide erisoovidega kaasaminekut, aga siinkandis seisaks kogu valdkond justkui paigal.
Inspiratsioon Ameerikast
„Põhja-Ameerika kiirelt arenev ahjukultuur erineb siinsest eelkõige müüritud ahjude poolest. Kui Euroopas kadusid töömahukad ja pika ehitusajaga kahhelahjud, tulid asemele tehases toodetud moodulahjud, mida reklaamitakse valdavalt kiirest paigaldusest lähtuvalt,” kahetses Koppel ja tõi näite, et kui kaks aastakümmet tagasi tegutses ainuüksi Berliini lähedal Veltenis üle 50 pottkivide tootja, siis nüüd on neist alles vaid üks ja seegi tegutseb muuseumina.
Kui meil ja Euroopas laiemalt liigub ahjukultuur Koppeli hinnangul ühetaolisuse poole, siis Põhja-Ameerikas oli ja on veel tendents vastupidine. „MHA tekkis alles eelmise sajandi kaheksakümnendatel, et edendada müüritud ahjude tehnoloogiat kohalikul turul ning suurendada professionaalsete kütteseadmete müürseppade teadmisi ja oskusi. Enne seda osati seal suurepäraselt ehitada kaminaid, aga nüüd hakati hindama ka soojust salvestavaid ahjusid. Kuna oli nii huvi kui ka aktiivsed eestvedajad, arenes edasine väga kiiresti. Suur maa, suured majad ja piisav kapital andsid selleks võimaluse,” jagas Koppel teadmisi Põhja-Ameerika ahjukultuuri ajaloost.
Enne seda osati seal suurepäraselt ehitada kaminaid, aga nüüd hakati hindama ka soojust salvestavaid ahjusid.
Oluline roll salvestavate küttekehade populariseerimisel sealmail oli Soome Contraflow’ küttekehadel ja nende spetsialistil Heikki Hyytiäinenil, keda peetakse MHA esimeseks Euroopa kontaktiks. Üle tosina Soome müürsepa sõitis kaugele maale ametivendadele nende ehitamise võimalusi õpetama.
Ka Koppel ise leidis mitukümmend aastat tagasi pottsepana tööd alustades inspiratsiooni ja uusi teadmisi hoopis Põhja-Ameerika ametivendade internetilehelt www.mha-net.org, kus nüüdseks on avaldatud juba omajagu tema enda ehitatud ahjude tutvustusi.
„2008 võtsin julguse kokku ja saatsin neile enda ja oma poja Kerri töödest esimesed fotod ja üllatusin juba järgmisel hommikul, et need olid MHA kodulehel üleval. Hiljem saatsin juba julgemalt, kui midagi erilisemat näidata oli. Nii olen mina neid ning nemad mind tundma ja usaldama õppinud. Samal, 2008. aastal projekteerisin ja ehitasin ka esimese koldelahenduse, mida nüüd sinna ehitama kutsuti,” on Koppelil põhjust uhkust tunda.
Kuna ta ei tahtnud kopeerida teisi kohalikke pottseppi, on ta vältinud vaid punaseid tellisahjusid, mida võib pidada kõige levinumaks ahjutüübiks siinmail, ja eelistanud pakkuda samadest tellistest ahjusid eriilmelise viimistlusega ning pottkiviahje.
„Punaseid ahjusid on liiga palju ja neile ei saa anda kõiki omadusi, mis minu hinnangul peavad ühel heal ahjul olema. Igal Ahjumaailma ehitatud ahjul on oma tegu ja nägu,” sõnas ta.
Unistus saab teoks
Siinse ahjukultuuri mitmekesistamist ja arengut pidurdab Koppeli hinnangul seegi, et Eestis puudub ühtne MHA-laadne pottseppade praktilist tööd tutvustav regulaarne üritus, täiendkoolitustel õpetatakse peamiselt vaid seadusi ja arvutamist.
Eestis puudub ühtne pottseppade praktilist tööd tutvustav regulaarne üritus, täiendkoolitustel õpetatakse peamiselt vaid seadusi ja arvutamist.
„On ainult pottseppade kodulehed ja FB-kontod, kust enamasti leiab üsna ühetaoliste ahjude pilte,” kahetses ta. Eesti pottsepad on tema sõnul keskendunud eelkõige Euroopa Liidu normide järgimisele ja seda püütakse teha paindumatult täies mahus. Puudub ka märkimisväärne suhtlus piiritaguste ametikaaslastega.
Täpsuse huvides lisas ta, et Euroopa pottseppade organisatsioon on VEUKO ja MTÜ Eesti Pottsepad on selle liige, iga-aastastest kongressidest võetakse juhatusega uhkesti osa. Puudu on MHA-sarnane ühisürituse korraldaja ja Koppeli arvates ei ole meie pottsepad selleks ka valmis.
Soov minna Ameerika pottseppade iga-aastasele konverentsile on Koppelil olnud vähemalt kümmekond aastat. Esialgu lükkus reis edasi selle kulukuse tõttu. Korra oli minek juba üsna kindlalt paigas, aga sekkus koroona. Nüüd tuli uus kutse.
„8.–14. aprillil oleme koos abikaasa ja kasupoja Priit Lauriga Wildacres Retreadis kohal. Priit on olnud minu õpipoiss ja töötab nüüd Norras, tal on Euroopa Liidus kehtiv 4. taseme kutsetunnistus. Ehitame minu projekteeritud küpsetusahjuga kaminahju, mida ise nimetan meie firmaahjuks. Koldeprojekt „Kuldne tulesüda” on laiemalt levinud just MHA kodulehe kaudu, olen seda näinud mitmete kohalike ja Euroopa pottseppade, samuti Lõuna-Ameerika ja Austraalia ametikaaslaste ehitatuna,” tutvustas Koppel lähiaja tegemisi.
Nädala jooksul toimuvad teoreetilised õpitoad ja juhendajate eestvedamisel ehitatakse kuni 10 erinevat küttekollet. Osavõtjaid on viimastel aastatel olnud saja ringis.
Kui konverents läbi, suundub Koppel New Yorgi Eesti Maja suvekodusse, kuhu ehitab kaugel elavate rahvuskaaslaste rõõmuks väliköögi.
Mõnes mõttes on Ameerika vallutamine justkui Raivo Koppeli pottsepakarjääri luigelaul, sest Ahjumaailma ahjusid ehitab praegu hoopis tema väimees Tarmo Tsepokaite, äiapapa sõnul äärmiselt korralik, täpne ja tark mees.
Ennast nimetab 71-aastane Koppel emeriitpottsepaks. „Piirdun nõu andmisega või oma õpilaste valvsa järelevalve all mõne ahju ehitamisega. Tasu eest õpetada ei tohi ma kedagi, sõpradega kogemusi ja teadmisi jagada peaks ikka lubatud olema,” arvas Koppel lõpetuseks.