Nädala mõte: vanaema maal

Kadri Suurmägi
, toimetaja
Copy
Kui paljudel meist on praegu veel oma kartulipõld või purkidest lookas keldririiulid?
Kui paljudel meist on praegu veel oma kartulipõld või purkidest lookas keldririiulid? Foto: Marko Saarm

Sõda Euroopas on pannud kodudele teisiti mõtlema. Kui ühistud said taotleda toetust keldri varjendiks kohandamisel, siis paljudel uusarendustesse kerkivatel eramutel keldreid enam ei ehitatagi. Meenub kunagi Maa Eluga kõnelnud maakleri vahendatud tsitaat keldri kohta: „Kõige parem kelder on Selver.” Sest tõesti, kõike vajalikku saab ju toidupoest ja turvalisuse küsimused pole olnud enam ammu argumendiks.

Me mõtleme varjenditest ja söögivarust, sest riik räägib neist teemadest aina rohkem ja sõjaohu kõrval on ka teisi kriise, mis võivad jätta elamised elektri või veeta päris pikaks ajaks.

Päris mitmest intervjuust on käinud läbi müstiline fraas „maale vanaema juurde”, mida käiakse välja kui varianti, kuidas lühem või pikem kriis üle elada. Mäletan, kuidas üks põllumees minuga kõneldes arutas, et mis ma arvan, kas Eesti oli rohkem kaitstud ca 30 aastat tagasi või nüüd. Sõjalises mõttes kindlasti pole küsimust. Aga samal ajal tuleb hakkama saada. Kui paljudel meist on praegu veel oma kartulipõld või purkidest lookas keldririiulid? Või laudas siga? Viimane pole praegu sigade Aafrika katku leviku tõttu isegi lubatud.

Jah, kindlasti on neid vanaemasid või sugulasi, kes on maal ja kelle juurde minek võiks olla plaan A või plaan B. Aga mitte liiga palju. Paraku näitavad ka viimase aja uudised, et väiketootjaid, kes on mõnes mõttes ka need „vanaemad maal”, kes lisaks töökohtade loomisele on (toidu)-turvalisuse garant. Mida koondunum toidutööstus, seda haavatavam see on.

Loogika justkui peab, aga samal ajal kehitatakse õlgu, kui mõni maapiirkonna ettevõte lõpetab tegevuse või kool kinni pannakse. Et noh, poes ju soodsamat kraami jagub, mis siis, et sageli piiri tagant, ja raha tulebki kokku hoida.

Tänase lehe humoorikas loos kevadekuulutajatest on läbi naljaprisma esile toodud ka maa- ja linnainimeste vastuolu. Eks igas naljas on oma valus tõde. Ja loomulikult ei saa me kõik hakata sel kevadel kartulit maha panema, aga seemne arusaamale, et maapiirkonnast elu kadumine pole vaid maakate asi, võiks idanema panna küll.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles