/nginx/o/2024/03/18/15952925t1hb98d.jpg)
„Kriuks, kriuks, kriuks!“ räägib öösel mahasadanud sulalumi mu taldade all. Ta on veel nii puhas ja helevalge, et ei taha tallumist. Aga selle valge lumeteki alla jäi mu pühapäeva õhtul kokkuriisutud õunapuu lehtede kuhi, võtsin hetkeks selga sirutada, et ikkagi hingamise päev ja nii ta sinna jäigi lootuses hommikul tööd jätkata.