ILM ⟩ Lähinädalad võivad kaasa tuua paksu lume

Suuremal osal maast, Põhja- ja Ida-Eestis, püsis lumi maas umbes 90 päeva, alates novembri viimasest kolmandikust kuni veebruari viimase kolmandikuni. Foto: Marko Saarm

Kuu aja eest kirjutasin, et talv võib normaalse lõpuni ehk märtsi teise pooleni välja vedada, aga läks teisiti. Juba tolle loo ilmudes algas sula ja kuigi järgnenud mõnepäevane külm lasi Tartu suusamaratoni kiirel, kuid katsumusterohkel jäärajal ära pidada, tõid Atlandi tsüklonid uue ja suurema sula ning märtsi alguseks oli peaaegu kogu Eestis maa paljas.

Tõravere vaatlusjaama andmeil oli veebruari keskmine temperatuur –1,4 kraadi ja Eesti keskmisena –1,3 kraadi ehk täpselt sama mis möödunud aastal ja veidi külmem kui tunamullu (–0,2 kraadi). Kolme kuu kokkuvõttes siis ikkagi pehmepoolne talv.

Nagu sulailmale omane, oli veebruar kaunis pilvine: päikesepaistelist aega vaid kolmveerand tavapärasest. Sadas siiski veidi alla paljuaastase keskmise, sest Atlandi tsüklonid vaid riivasid meid piki Siberi kõrgrõhuala serva liikuva sooja ookeaniõhuga.

Märtsi esimese kolmandiku temperatuurid olid küll peaaegu talvised (–0,6 kraadi keskmiselt, mõnes kohas öösel üle 10 kraadi külma), aga mida ei ole, see on lumi. Eesti kliimas loetakse (päris)talveks ainult lumega aega.

Nagu viimastel aastatel juba normaalseks saanud, ei tekkinud Lääne-Eesti saartel ja lääneranniku aladel püsivat (vähemalt 30päevast) lumikatet. Sellest jäi veidi puudu nii novembri lõpu ja detsembri alguse kui ka jaanuari esimese poole külmalaine ajal. Suuremal osal maast, Põhja- ja Ida-Eestis, püsis lumi maas umbes 90 päeva, alates novembri viimasest kolmandikust kuni veebruari viimase kolmandikuni. Seda ei ole läinud sajandile tagasi vaadates just palju, aga ka mitte väga vähe.

Selle talve lumikatte kestuse rekordi teeb ilmselt Ida-Virumaa (Jõhvi vaatlusjaam), kus lumi on maas

16. novembrist alates ja püsib õhukese kihina siiani. Tundub, et lähipäevade sula selle kirme siiski viib – kestuseks jääks siis umbes 120 päeva, mis on tolle piirkonna tavapärasest 20. sajandil kümmekond päeva vähem. Ka Haanja kõrgustikul on lumi veel maas, aga see sai alguse Ida-Virumaast umbes nädala jagu hiljem, seega sõltub lähipäevade ilmast, kumb „kahest kangest” Eestimaa nurgast peale jääb.

Vaatamata lume sulamisele ei paista kevad väga vara tulevat. Peale selle nädala paari vihmast tsüklonit, mis Eestit oma atlantilise lõunaservaga riivates üle Soome Loode-Venemaale kihutavad, jätkub Läänemere ümbruses kõrgrõhuala võim. See on päris tavaline olukord varakevadel, mil Euraasia mandri sisealad juba soojenevad päikesepaistes, aga nii Atlandi ookeani kui ka Läänemere külm vesi soodustab siin laskuvat õhuvoolu, milles kujuneb antitsüklon.

Ilma lumeta aluspind neelab küll paremini päikesekiirgust, mistõttu päeval on õhk soojem kui varasematest aegadest meelde jäänud lumistel märtsikuudel. Lähema nädala prognooside järgi ei paista miski kevade aeglast, kuid järjekindlat tulekut vääravat, aga kunagi ei saa kindel olla märtsi lõpus ega aprillis.

Külmad õhumassid põhja pool on veel lähedal ja mõni ägedam lõunapoolsel trajektooril liikuv tsüklon võib taas korraks paksu lumegi maha tuua.