Põllumees: Miks me JÄLLE kurdame?

Loo autori lavastatud foto mullusügisesel lõikushooajal. Foto: Erakogu

„Kas ma kurdan liiga palju? Kuidagi ei tahaks kurta,” sõnab Jõgevamaal teravilja kasvatav Kaarli Agro juhatuse liige Tõnis Soopalu oma arvamusloos, kus selgitab, miks põllumehed on rahuolematud ja miks näiteks hiljuti välja käidud plaan Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu pakkuda põllumaa tagatisel laenu ei pruugi olukorda tegelikult leevendada, sest saagikuse, vilja hinna ja kulude vahel on tekkinud liiga suured käärid.

Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine brutopalk 2012. aastal 887 eurot ning aastal 2023 tuleb see suurusjärku 1868 eurot. Tõus 110%.

Sai, mille põhiline komponent on nisujahu, maksis 2012. aastal 0,44 eurot, aastal 2024 maksab sama toode 0,95 eurot. Tõus 110%.

Miks need numbrid on kõnekad põllumajanduse kontekstis, selgub järgnevast tekstis.

Müstiline aasta 2012

Põllumehed kurdavad alati, et saak on kas liiga väike või hind liiga madal. Eriti halb, kui kokku satuvad madal hind ja väike saak. Väga harva juhtub sedagi, et saak on suur ning hind kõrge.

Eestis on põllumajanduslikku maad ca 1 miljon hektarit, mis võrreldes Euroopa või maailma suurte viljatootjatega (näiteks Ukrainas 41 miljonit ja Indias 160 miljonit hektarit – autor) on kaduvväike number ning seetõttu meie põuased või ülihead aastad turgu ei mõjuta.

Nisu ja rapsiga kaubeldakse börsil ja seal, nagu turul ikka, määrab hinna pakkumise ja nõudluse vahekord. Või vähemalt nii peaks olema.

Tõsi on see, et põud ning suured saagid suurtes viljakasvatuspiirkondades võivad vilja tonnihindu tõsta või langetada mitukümmend eurot, poliitilised raputused nagu Ukraina sõda võivad vilja hinda tõsta sadu eurosid ning hilisem turgude rahunemine sama palju ka langetada.

Paljud põllumehed Eestis mäletavad aastat 2012, kui oli tõesti päris äge aasta: hinnad kõrged ja saak hea. Pärast seda on hinnad liikunud mõnede tõusude ja langustega pigem madalamale 2012. aasta hinnast.

Seda kuni aastal 2022 alanud Ukraina sõjani: toidunisu hinnad tõusid sel hetkel isegi kuni 400 euroni tonnist ning rapsi hind oli 1000 euro ringis tonni kohta. See oli anomaalia, millele ennustati pikka kestvust, aga tegelikult toimus päris suur hindade kukkumine juba pool aastat pärast sõja algust.

Ja nüüd tulen tagasi selle juurde, miks põllumehed ja ka kokkuostjate oma seminaridel näidatavates graafikutes nostalgitsevad 2012 aastas – kõik mäletavad seda kui väga head aastat.

Kui tänasel päeval maksab vili sama palju kui 12 aastat tagasi, siis ehk pole ju hullu midagi? Või siiski on?

Tänasel päeval maksab toidunisu ca 200 eurot tonn ja see võib justkui tunduda maagilise piirina,  et öelda: "Tasub põllumajandusega tegeleda küll!"

Ent millised sisendid on läinud odavamaks võrreldes aastaga 2012? Kui võrrelda 2024. aastat 12 aasta taguse ajaga, siis rohkem maksavad nii tööjõud, masinad, varuosad, hooldus, taimekaitsevahendid, väetis, põllumaa ostu- ja rendihind, ehitus kui kütus.

Ehk kokkuvõtvalt: kõik peamised põllumajanduse sisendid maksavad rohkem kui 2012. aastal.

Numbrid ei valeta

Teeme lihtsa arvutuse. Võtame globaalseks inflatsiooniks ca 3% aastas alates aastast 2012 ning vaatame, palju peaks nisu maksma aastal 2024, et see oleks inflatsiooniga tasakaalus – tulemus on 285 eurot tonn. 40% rohkem praegusest hinnast, sealjuures võib öelda, et tootmiskulude kasv on olnud samas suurusjärgus või isegi suurem.

Kogenud põllumeestel on üldiselt tekkinud kõhutunne, mis annab aimu, kui palju peaks viljatonn maksma, et tootmine tasuks ära – minu kõhutunne pakkus tänases seisus ca 250€/t, aga 285€/t võtab pead vangutama.

Muidugi tekib nüüd küsimus, kuidas seda olukorda lahendada? Börsi hinda mina tootjana muuta ei saa ja seega on mul kaks võimalust: toota rohkem või toota odavamalt ja ideaalis seda mõlemat korraga. Paraku on tootmine vähemalt kolmveerandi ulatuses sõltuv ilmataadist.

Toon siinkohal välja Statistikaameti andmed, mis näitavad talinisu saagikust aastate lõikes.

Foto: Graafika

Saagikus on liikunud üles ja alla, aga üldiselt oleme jäänud sarnasele tasemele nagu aastal 2012.

Tänasel päeval kulub ühel hektaril talinisu tootmiseks 1000 eurot, 12 aastat tagasi 700. Tasuvus-saagikus täna on 5 t/ha, 12 aastat tagasi 3,5 t/ha. Kuid kumba saagikust on meil läbi aastate olnud lihtsam saavutada?

Odavamalt tootmine on ahvatlev variant, aga kõigil põllumeestel on püsikulud, mis tuleb nii või teisiti tasa teenida. Ja kui sa põldudesse üldse ei panusta, siis võib saak nii väike olla, et lõpetad ikka miinusega. Või teed oma kallimale varale, mullale, karuteene. Negatiivsed tagajärjed annavad tunda veel mitu aastat.

Seepärast panustangi mina näiteks vahekultuuride kasvatamisse, mis võiks kaasa tuua madalamad väetisekulud ja muutma mullad põuakindlamaks. Paraku on see pikk protsess, mille tulemusi näen alles aastate pärast.

Paljud tahaks nüüd selle peale öelda, et põllumehed saavad ju toetusi. Tõsi. Põllumajandustoetused suurenesid järk-järgult kuni aastani 2022, 2023. aastal algas uus toetuste periood ning ümberkorraldused ja uued meetmed tõid tootjatele toetuste 30% alanemise ehk langesime tagasi 2019. aasta tasemele.

Toetuste eesmärk on hoida vilja hind mõistlikul tasemel, et võimalikult suurel hulgal inimestest oleks juurdepääs toidule. Tänaseks võib tõesti öelda, et toetused on hoidnud teravilja hindasid madalamal, aga poes me seda mõistlikku hinda ei näe. “Mõistlikku” hinda tunnevad vaid põllumehed, kelle kasumimarginaal on nüüdseks olematu või lausa miinuspoolel.

Kas laenud aitaks?

Kas ma kurdan liiga palju? Kuidagi ei tahaks kurta. Pigem võiks olla see väike sissevaade põllumajandusega mitte kursis olevale inimesele, mis põllumajandussektoris toimub ning miks kolleegid Euroopas protestivad.

Hiljuti tuldi välja mõttega, et Maaelu Edendamise Sihtasutus võiks pakkuda pikemaajalisi laene käibevahendite nappuse leevendamiseks, aga mina näen seda kui jaanilõkke kustutamist kõrremahlaga – madalate viljahindade jätkumisel toimub miinuse tootmine endiselt edasi.

Mõni hea saagiaasta võib meid aidata uuesti plusspoolele, aga see ei lahenda tootmiskulude pideva kasvu probleemi.

Tõnis Soopalu

• Kasvatab Jõgevamaal taliotra, -nisu -rapsi, suviotra ning põldhernest ja seda ca 280 hektaril.
• Jagab oma tegemisi ka Instagramis ja blogis.