Tervisele kasulik tatar on ka hea maheväetis

Tatar on suurepärane nektari- ja õietolmutaim. Foto: Arvo Meeks

Tatar pärineb Kesk-Aasiast Himaalajast, tema kodumaaks peetakse Tiibetit. Tatart hakati põllumajanduslikult kasvatama ja tarvitama juba vähemalt 6000 aastat enne Kristuse sündi. Eestisse toodi tatar 18. sajandil Siberist, kus seda kasvatasid tatarlased – sellest ka nimetus tatar.

Huvitaval kombel peetakse tatart teraviljaks, ent taim on hoopis oblikate ja rabarberi sugulane. Tatra viljaks on seevastu aga pähkel. Ta on üheaastane rohttaim, 15–50 cm kõrge. Õitseb juulist septembrini. Vili on kastanpruun, kolmekandiline, teravate kantidega, algul läikiv, pärast läiketu.

Tatar on suurepärane nektari- ja õietolmutaim, teraviljakultuur ja ravimtaim. Maheaianduses on tatar väga hea haljasväetis ja vahekultuur, ta asendab sõnnikut, parandades mulla struktuuri. Mida rohkem on mesilasi, seda suurem on tatrasaak.

Tatar kardab öökülma, seega tuleb külviaeg sättida juuni esimesse poolde, mil öökülmaoht on väiksem ja muld soojenenud 10–14 °C-ni. Seeme peab olema kindlasti eelmise aasta saagist ning suurusega alates 4 mm (kalibreeritud). Tatar hakkab õitsema 20–28 päeva pärast peale tärkamist. Edaspidi 5–8 päeva pärast hakkavad õitsema ka kõrvalvõsud. Seemnete valmimine kestab 25–30 päeva. Kasvuperiood on 60 (70) – 120 (140) päeva.

Tatra veevajadus on suur, sest taime vegetatiivkasv, õitsemine ja viljade moodustamine toimub samal ajal. Tatar kasutab hästi nii orgaanilise kui ka mineraalväetiste järelmõju. Kõige parem koristusaeg on kaks-kolm päeva pärast head öökülma.

Koristamise käigus tuleb palju sodi, seetõttu tuleks terad enne kuivatamist lasta läbi eelpuhasti, et eraldada umbrohuseemned ning rohelised ja poolvalminud terad. Terad tuleb kuivatada 13–13,5% niiskusesisalduseni. Selliselt võib tatart mitteköetavates ruumides säilida mitmeid aastaid.