Viimsis Püünsi külas elav Udo Remmelgas tunnistas, et on elu jooksul väga suure hunniku kala püüdnud, mille eest on teda suisa Nõukogude Liidus tunnustatud. Härrasmees on justkui elav entsüklopeedia. Ta räägib ligi sajandipikkust kalurilugu, mis algas kaugel Eesti ajal, elas üle nii teise maailmasõja kui ka pika ja kõleda Nõukogude aja ning on otsapidi tagasi vabas Eestis.
Eesti vanim kalur: „Poes müüakse uputatud kala.”
91aastase Udo Remmelga mõistus on kui värskelt teritatud pliiats. Kõik aastaarvud ja püütud kalade kogused tulevad peast. Kahjuks ei ole aga füüsis enam endine ning viimati käis mees merel aasta tagasi. Püügiloa olemasolu teeb aga temast Eesti vanima tegevkaluri.
„Eestlane ei söö enam üldse kala,” põrutab ta rusikaga vastu lauda. Turul öeldakse, et 200 grammi on liiga palju, anna 150. Ta tunnistab, et ei taha ka ise poest ostetud kala süüa, sest see ei maitse kuidagi. „Ma olen saanud sellist sodi poest, seal müüakse uputatud kala, mina olen kõik sellised üle parda saatnud,” rääkis Remmelgas ja seletas, et veest välja tõmmates, tuleb käiku lasta ainult eluskala ja surnud kalad tuleb vette tagasi lasta.
Seda, kas kala on meres vähemaks jäänud, kinnitada ta ei saa. „Kudekala ikka liigub ja mõnikord on viga lihtsalt püüdmisoskustes,” sõnas Remmelgas.
Tema sõnul olid tänapäeval nii odavad ja kättesaadavad lõhe ja forell omal ajal kallid kalad, mida söödi uhkematel pidudel. Isegi angerjat ei peetud nii väga. Lemmikkalaks on talle aga ikka räim, mis on hea ja pehme.