ILM ⟩ Kas lund jagub tõesti märtsi lõpuni?

Kuigi vahepeal on olnud sulailmad, on lund sel talvel siiski palju jagunud. Foto: Marko Saarm

Üle poole talvest on nüüdseks läbi, arvestades nii kliimakeskmisi lumikatte algus- ja lõpuaegu kui ka rahvakalendri tähtpäevi, nagu taliharjapäev (14. jaanuar), tõnisepäev (17. jaanuar), paavlipäev (25. jaanuar) ja küünlapäev (2. veebruar), mida eri paigus on talve kulminatsiooniks peetud. On aeg teha vahekokkuvõte.

Kolmandat korda järjest algas talv vara: lumi jäi maha novembri lõpus ehk paar nädalat varem 20. sajandi keskmisest. Eelmisel kahel talvel järgnes varajasele algusele lume sulamine detsembris ja pehme hilistalv, mis kasvatas lumikatet kuni kevadeni vaid Kagu-Eesti kõrgustikel ja Kirde-Eestis.

Seekord läks teisiti. Detsembri sula viis lume Lääne-Eestist, kuid jaanuar algas uue ja tugevama külmalainega: kui jõulukuu esimesed kümme päeva oli keskmine temperatuur peaaegu 10 kraadi külma, jäädes napilt alla 2021. aasta sama kuu rekordilähedaselt külmale algusele, siis jaanuari esimesel kümmepäevakul tuli keskmiseks ligi 15 kraadi, mis on ka talveharja kohta muljetavaldav.

Edasi jätkus külma kõrgrõhkkonna ja Atlandi madalrõhkkondade vaheldumine paarinädalaste tsüklitena ja jaanuari keskmiseks temperatuuriks Tartu-Tõravere vaatlusjaamas kujunes -7,5 kraadi.

Vaadates tagasi ka Tõravere keskmistele temperatuuridele detsembris (-3,6 kraadi) ja novembris (+0,6 kraadi), võime tõdeda, et tänavune talv on üle hulga aastate olnud sama külm ja tüüpilise temperatuurikäiguga kui üks keskmine soojenemisest mõjutamata talv möödunud sajandil.

Nõukogude Eesti entsüklopeedilise teatmeteose (Tallinn, 1978) andmetel oli aastate 1881–1960 keskmine temperatuur novembris 0,0 kraadi, detsembris -4,0 kraadi ja jaanuaris -6,5 kraadi. Kolme kuu keskmiseks tuleb -3,5 kraadi, täpipealt nagu ka möödunud kolme kuu keskmiseks, kusjuures kuudegi kaupa ei ole erinevus suur.

Selle nädala alguseks oli kogunenud kõige paksem lumikate Haanja kõrgustikul ja Jõhvi ümbruses, vastavalt 38 ja 32 sentimeetrit. Seevastu Lääne-Eestis ja saartel oli vaid
1–3 cm hiljutist lund veebruari alguse sula järel.

Lumepaksust hakati Eestis regulaarselt mõõtma temperatuuridest hiljem, mistõttu saame võrdluseks võtta aastate 1961–2001 keskmise (Eesti lumikatte teatmik, Tallinn 2006).

Neil kliimasoojenemisest veel vähe mõjutatud aegadel oli lund veebruaris Haanja kõrgustikul keskmiselt 30 cm, Virumaal 20–26 cm, saartel ja Lääne-Eestis 8–18 cm. Kuigi piirkondlikud erinevused on praegu suuremad, võib olukorda lugeda 20. sajandi tavapärasele vastavaks ka lume poolest – ajalised keskmised jaotuvadki hetk­väärtustest ühtlasemalt ja tol ajalgi olid meie talveolud suurtes piirides muutlikud.

Veebruari esimesed 10 päeva andsid Tartus soojapoolse keskmise temperatuuri -4,1 kraadi, kuid ­https://www.meteoblue.com-i andmetel on veebruari lõpuni oodata õhutemperatuuri kõikumist valdavalt 5 ja 12 külmakraadi vahel, mis peaks ka küünlakuu keskmise kuhugi „vanade heade aegade” -6,6 kraadi kanti jätma.

Kui ka lumi märtsi viimase dekaadini vastu peab (mida on praegu veel vara prognoosida), siis on talv nagu muistegi!