Skip to footer
Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi
Saada vihje

Looduskalender Päevavõrdsus pole enam mägede taga

Pajuurvad kevadpäikeses.

Veel poolteist kuud ja oleme jõudnud taas võrdpäevsusesse, kus öö ja päev on sama pikad. Seni sammub aga päevakene igal hommikul metsisekuke hüppekese pikemaks.

Just hommikuvalgusest märkame, et midagi on muutunud. Silmi lahti tehes midagi juba horisondi tagant kumab ja poole üheksaks upitab päikeseketas end üle taevaääre.

Veel paar nädalat tagasi, kui ka lumepilved pidevalt rahvast rõhusid, oli mu tütre sõnul hommikuti nii pime nagu oleks sind kui karu unest üles aetud, ei saanud üldse aru, kus sa oled või miks. Igatahes on soe päike tasapisi ilma muutmas ja möödunud nädalal, kui lumepuistur öösel viis sentimeetrit valget vatti maha pudistas, oli see päevasoojas jälle veeks sulanud.

Lehtkapsas on lume alt välja sulanud.

Kännule kevadel istuda ei tasu

Sulavesi koputab ka taimejuurtele – mu vahepeal maapinna külmumisest viltuvajunud väravapost on endal selja jälle sirgeks ajanud, maapind on liigatanud. Ja kui vahramahla pidevast jooksust pole mõtet jälle kõneldagi, siis rahvasuu räägib ka sellest, et end kasekännule istuma säädinud metsamehe püksid said märjaks.

Kui küündlekuul kuusepideme pudeneve, akkab paastukuul lumi mineme. Helme

Veel ei ole tegelikult kaselatvade punast ja pajuvõsa värvilist koort. Küll olevat siin-seal juba kuuseokkad pudisemas ja see on vanarahva teadmist mööda raudpoltkindlalt paari-kolme nädala pärast sula ennustanud. Aga ka leevikesed, praegu suuremas osas punasekõhulised läbirändajad, pudistavad lumele rohelise sisuga sireliseemneid.

Öökullid huikavad

Linnurahvas läheb muidugi iga soojasutsu peale pöördesse ja öökullide päevane liikumise ning öine huikamise aeg on käes. Ka rähnid askeldavad senisest sagedamini ringi. Noored merikotkad, kes randades pardi- ja luigenuumal, ei ole veel tagasiteed alustanud.

Aga pisemat sorti tegelased vajavad veel inimese abi. Nädala lõpu tagasituleva pakase öödeks kulub üks suur toidukott neile valmis seada. Praegu igatahes edvistab üks rõõmus varblasepaar mu aknaaluses toidumajas ja söömismured on tagaplaanile jäänud, nende silmis on armastus.

Valged ja valgemad

Igatahes on karvakasuka kandjate kamp end taas unele asutanud. Ainult lumivalge valgejänes lippab veel ringi ja lumest valgem nirk kusagil kiviaia veeres. Kui aga sel nirgist natuke suuremal lumivalgukesel on ka must saba, siis andke loomauurijatele sellest teada, sest kärpide kohtamine on muutunud üliharuldaseks.

Minu rõdu all elav kivinugis, kes muidu üsna vagusalt püsib, on värske lume tulles püüdnud kirbutõrjet teha, suur püherdamise jälg oli lumes. Ja kindlasti tasuks nüüd mõelda, kas õunapuud on ikka korralikult kinnimätsitud, jänese hambad hakkavad veebruari lõpus „sügelema“.

LASTELE: Jääkull

Tori kandi lapsed on uisuväljal mänginud vanasti jääkulli. Üks uiskudel lastest on „peremees“, teine „kull“, ülejäänud „linnud“. Lindudele antakse laululindude nimed. Kull tuleb linde ostma, küsitud lind uisutab välja püüdes peremehe juurde jõuda. Kull püüab ta kätte saada, et temast saaks uus kull.

Kommentaarid
Tagasi üles