Tellijale
Mis juhtuks, kui enam jahti ei peaks? (1)
Eestis on varemgi samal teemal arutletud. Näiteid on toodud nii küttimise kui ka küttimata jätmise negatiivsest mõjust. Viimaste seas on ulukite arvukuse suur kõikumine ja kiskjate inimesehirmu kadumine. Zooloog, maaülikooli pikaaegne õppejõud Tiit Randveer pooldab reguleeritud küttimist, mis aitaks hoida loomapopulatsioone võimalikult stabiilsena.
Mis saaks, kui lõpetaks küttimise täielikult?
Raske öelda, sest pretsedenti pole. Ei Eestis ega mujal valges maailmas pole kunagi olnud, et jaht kui selline riigi tasemel ära kaoks. Ka niisuguseid teaduslikke eksperimente on suhteliselt vähe. Üks neist jääb USA Suure järvistu Isle Royale’i saarele, kus hakati põdra, hundi ja metsa suhteid inimsekkumiseta oludes jälgima 1950. aastate alguses.
Looduslikku tasakaalu inimese sekkumiseta saab teoreetiliselt ette kujutada ja mõnes kauges paigas see ehk toimibki, aga selles kulgevad kõik protsessid sinusoidselt, väga suurte maksimumide ja miinimumidega. Inimese jaoks, kes põldu harib ning metsa või muid loodussaadusi majandab, pole see aktsepteeritav. Ühiskonnas on vaja ette aimata, mis juhtuma hakkab, seega on vaja sekkuda ja nii palju kui võimalik ekstreemsusi ära hoida. Selleks peale jahipidamise – seda vastavalt reguleerides – muid häid abinõusid polegi.
Kas maksimumid ja miinimumid tähendavad niisiis arvukuse kõikumist?
Just, arvukuse ja asustustiheduse muutusi, mis võivad olla väga ulatuslikud. Isle Royale’i eksperimendis on jälgitud mitut niisugust. Erakordselt suur jõnks oli 1980. aastatel, mil huntide parvoviirusest tingitud haigestumise ja suremuse tõttu kasvas põdraasurkond ülikiiresti ja peaaegu hävitas põhitoiduks oleva noore metsa. Järgnesid rasked ajad põtradele, kelle arvukus omakorda kiiresti vähenes.