Aga ilmaveidrusteta ei ole seegi talv läbi saanud. Nädal tagasi püsis paari päeva jooksul niisugune olukord, et Põhja-Rootsis ja Soome keskosas oli 1–4 kraadi sooja, samal ajal kui Kesk-Euroopas kuni Põhja-Prantsusmaani mõni kraad külma.
Kerge sula põhja poolt jõudis kaheks päevaks ka Eestisse. Sellise olukorra põhjustas võimas kõrgrõhuala, mille kese liikus Skandinaaviast Briti saarte kohale.
Teatavasti toob Põhja-Atlandi hoovus piki Norra rannikut põhja suhteliselt sooja vett, mille temperatuur praegusel aastaajal on 5–7 kraadi, umbes sama soe on ka õhk vahetult selle kohal.
Õhuvool oli alati (põhjapoolkeral) päripäeva pöörleva kõrgrõhkkonna kirdeservas loodest ehk Skandinaavia mägise rannikuga risti, sundides niisket õhku nõlva pidi üles tõusma.
Tõustes õhk jahtus ning enne üle 1000 meetri kõrgusele mäeharjale jõudmist sadas http://www.ventusky.com-i andmetel lörtsi ja lumena alla tohutu kogus niiskust.
Kohati võis ööpäevaga maha sadada meeter lund või rohkemgi – meie jaoks kujuteldamatu, aga Norra mägedes mitte väga ebatavaline.
Kui õhk teisel pool mägesid Rootsi tasandikule jõudis, toimis nn fööniefekt: mööda nõlva alla liikunud ja suurema osa niiskusest kaotanud õhk soojenes uuesti ja isegi rohkem, kui tõustes jahtus.
Nii säilitas õhumass Läänemere äärde jõudes, kuigi oli läbinud mitmesaja kilomeetri pikkuse teekonna üle jahutava lumise aluspinna, kolme-neljakraadise soojuse.
Läänemere idakaldal juba tunduvalt nõrgemas loodevoolus tuli Baltimaadeski kerge sula.