Üks tavaline aasta ja kas me peaksime sellepärast muretsema
Läinud aasta ilmastikku võib iseloomustada mitmeti. See algas keskmisest soojema, kuid harjumatult lumise talvega, mis tõi kaasa nii liikluskaost kui pikaajalisi elektrikatkestusi. Keskmisest soojem kevad, kuid ebatavaliselt kuiva ja külma maikuu ja hiliste tugevate öökülmadega, mis kahjustasid ulatuslikult põllu- ja aiakultuure ning panid rohukasvu pausile. Keskmisest soojem suvi eriliselt jaheda juuni alguse (ikka veel öökülmad) ja pika kevadsuvise põuaperioodiga, mis sundis põllumeestele peale kiireid ja ebamugavaid otsuseid ning tõi kaasa keskmisest väiksemad saagid. Keskmisest soojem päikeseline sügis, mis lõppes taas puid ja elektriliine lõhkuva lumeladestusega.
Selline ühe aasta ilmastiku lühikirjeldus sisaldab silmanähtavaid vastuolusid. Ühelt poolt võrdleme mõõdetud väärtust, näiteks kuu keskmist temperatuuri, mingi normaalsusega – pikaajalise keskmisega. Nagu märkasite, domineerib siin läbi aastaaegade sõnapaar “keskmisest soojem”. Väljend, mis ei tekita erilisi emotsioone, justnagu ei seostugi päriseluga. Teiselt poolt kirjeldame aga iga aastaaja juures midagi ebatavalist – seda, mis jäi meelde, erines tavapärasest. Kirjeldame värvikalt ilmasündmusi, millega kaasnes külm tuba, ikaldus, hinnatõus, kaos. “Keskmisest soojem” ei tõmba kuigivõrd lugeja tähelepanu, “massiline elektrikatkestus” või “sajandi suurim põud” aga küll.
Aasta 2023 oli maailma keskmisena kõigi aegade kõige soojem. Ent eestlased, kes muidu on üsna murelik rahvas, ei muretse EIP (Euroopa Investeerimispank) küsitluse tulemuste põhjal kliimamuutuse pärast, hinnates seda vähetähtsaks, võõraks mureks. Võibolla me lihtsalt ei taju keskmise muutusena kirjeldatava protsessi olemust? Meid ju see globaalne kuumus pealtnäha ei puudutanudki – meil olid omad mured. Miks peakski muretsema maailma keskmise temperatuuri tõusu pärast, kui meil on elektriliinid kolmandat talve lume all lookas ja öökülm räsib meie aedu veel juuniski. No ja see pisiasi, et vihma ei saja. Või kui sajab, siis valel ajal ja vales kohas ning liiga palju korraga. Aga kus see lubatud soojenemine siin ikkagi on, ah?
Siiski, muretsemist ei tasu nii kergelt kõrvale lükata. Puid ja traate painutavad lumesajud või hilised öökülmad ei tähenda paraku seda, et Eesti oleks järsku võluväel üleilmsest kliimasoojenemisest pääsenud. Ei, kahjuks me ei ela eraldi planeedil ja meid mõjutavad täpselt samad globaalsed protsessid, mis teisigi Maa asukaid. Globaalset soojenemist näitavadki need üha harjumuspärasemaks muutuvad “keskmisest soojemad” kirjeldused, samuti üha kõrgemale kerkivad keskmised. Räästani hanged ja hilised hallad meenutavad meile lihtsalt seda, et me elame päris kaugel põhjas. Tuletades korraks meelde geograafiat: Tallinnast pooluse poole asub vaid kolm pealinna: Reykjavík, Helsingi ja Oslo. Ka tulevikus jõuab meile Arktikast 30-kraadine pakane ja kesksuvine öökülm. Seda siiski üha harvem ja üha lühemaks ajaks, sest Arktika soojeneb praegu eriti kiiresti.
Me kasvatame aedades ja põldudel juba palju selliseid kutuure, mille mahapanek oli veel 30–40 aasta tagustes kliimaoludes mõeldamatu.
Muide, need, kes arvavad, et kliima soojenemist käega katsuda ei saa, siis palju jõudu aiast hispaania teetigude ja mustpeanälkjate hävitamisel! Muidugi on nende ja paljude teiste taimekahjurite Eestisse jõudmise taga sulaselge inimlik lollus. Ent see, et nad meie aedades end hästi tunnevad ja talved üle elavad, on selge märk kliima soojenemisest. Me kasvatame aedades ja põldudel juba palju selliseid kultuure, mille mahapanek oli veel 30–40 aasta tagustes kliimaoludes mõeldamatu. Osaliselt on see sordiaretuse võit, aga teisalt on meil kliimamuutuste tõttu pikenenud ka vegetatsiooniperiood. Ja lisaks lahedatele uutele taimedele on meile jõudnud ka mitte nii lahedad taimehaigused, millest mõnikümmend aastat tagasi räägiti vaid põllumajandusülikooli erikursustel.
Kliimamuutused on juba jätnud nähtava jälje meie igapäevastesse hoiakutesse. Milline paanika algab sotsiaalmeedias iga väikseimagi lumesaju järel! Kliimamuutuse jälg on ka see, et 2023. aasta sügisel hoiatas üks meediaväljaanne pakase eest siis, kui ilmaennustuse järgi pidi õhutemperatuur langema kuni –6 kraadini. Me ei ole enam külmaga harjunud.
Miks me siis peaksime nende kliima keskmiste pärast murelikud olema? Kasvõi ainult sellegi tõttu, et kliimamuutus tähendab keskkonnamuutust ja see omakorda tähendab jõujoonte nihkumist nii meie ühiskonna sees kui ka riikide vahel. Keegi saab rikkaks ja keegi jääb vaeseks. Sellest kerkib loogiline küsimus: kas meie, eestlased, jääksime ikka globaalsete probleemide ignoreerimisega võitjate poolele või siis pigem mitte?