Nädala mõte: liiga vähe streike?
18. jaanuar 2024, 05:52
Praeguse kirjatüki kirjutamise ajal pole veel teada, kuidas õpetajate streigiga läheb, aga üks on aruteludes selgeks saanud: streik on ja peabki olema ebamugav. Ja see on ebamugav ka streikijale.
Õpetajagi kaotab olenevalt streikimise pikkusest mitme päeva toidukorvi, kommunaalmaksete või mõnele muule arvele hädasti ära kuluva summa. Ja ma olen täitsa kindel, et nii mõnigi õpetaja võtab streigi ajal kodus enda säästmiseks ikka mõne kontrolltööde paki ette, et need ära parandada ja tegemistega reel olla, sest lisaks palgateemale jookseb streigist rääkides valusalt läbi ka õpetajate töötundide ja koormuse teema.
Aga hakkasin mõtlema, kui mitu streiki minu elu tegelikult puudutanud on? Kunagi keskkooliõpingute ajal õpilasena ja paar tundi hoiatusstreigina. Ja üks lennureis jäi ära, sest sihtkoha lennujaama töötajad streikisid. Aga suures plaanis 40 aasta kohta pole seda just palju. Juba ülikooliõpingutest mäletan mõtet, et Eesti ei streigi demokraatia nooruse tõttu. Nüüd, pea paarkümmend aastat hiljem on seis justkui sama, nooreks demokraatiaks me end ometi enam ei pea.
Euroopas on meeleavaldamise ja streikimise kultuur vanem, sellega ollakse harjunud. Ka põllumajandusvaldkonnas. Eelmisel nädalalgi protestisid Saksamaa põllumehed muu hulgas vähenevate toetuste ja põlluharimiseks vajaliku diislikütuse maksusoodustuse kadumise vastu. 3000 traktorit, 2000 veoautot, hinnanguliselt 10 000 inimest – kõik see oli märgatav ja väga ebamugav, sest peamiselt blokeerisid põllumehed traktoritega kiirteede pealesõite, samuti mitmete Saksa linnade kesklinnu. Protesti mõju tundsid paljud. Videopildi vahendusel nägin ka laste protestirongkäiku, kus vändatavatel lastetraktoritel kandsid protestisõnumit ka lasteaiaealised sakslased.
Samal ajal vaat et peaaegu tähelepanuta jäi lätlaste ja leedukate märksa leebem protestiaktsioon. Eelmisel esmaspäeval süütasid nad riigis protestilõkked, et anda märku, kuidas kallinev gaas muudab niigi kallid mineraalväetised veelgi kulukamaks, kohalikud põllumajandustootjad on hädas ning samal ajal jõuab näiteks Klaipeda sadama kaudu Leetu endiselt Venemaalt pärit vilja, mille kohta on avaldatud arvamust, et pole kindel seegi, ega see vili ole Ukrainast varastatud.
Lähiaastatel ootab põllumeeste proteste Euroopas kindlasti ees omajagu, sest läbi närimist ootavad rohepöördeteemad, samuti on põllumehed ootel, mida tähendab nende toetustele see, kui Ukraina liitub euroliiduga.